Õnnetus 15.08.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Dr Jüri O.-M. Ennet
Minu 18-aastane poeg tegi enesetapu. Hüvastijätukirjas kirjutas ta, et ta ei taha oma haigusega-allergiaga edasi elada. Ma tunnetasin, et tal on halvad mõtted. Kodus oli raske vaikus. Ma ei küsinud ta käest, miks ta vaikne on, ei öelnud talle, et see, mida ta tunneb, pole õige.
Tunnen nagu oleksin ise lasknud pojal enesetapu teha. Tundsin ju midagi halba, kuid suu oli kinni.
Miks sain ma kõige suurema karistuse - poja enesetapu. Ei teinud kõike, et pojaga jutule saada ja arutada probleemi. Nagu oleksin soosinud tema otsust. Mind painavad mõtted, et mul pole õigust elada, kuna olen viinud oma poja enesetapuni. Miks ma siis ei teinud midagi, nüüd nutan taga, selline tunne nagu mul oleksi olnud mõte, et kui tahab end ära tappa, siis tapku. Arvasin ikka, et see aeg läheb üle ja kõik laheneb iseenesest. Ma olen süüdi oma poja surmas? Olen halb ema.
Ilona

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Minevikku keegi muuta ei saa. Lein on ja pikkamööda kaob, mälestused jäävad. Enesesüüdistus on on psühholoogiline reaktsioon ja sellest tuleb vabaneda. Pihtimine ja murekoorma jagamine aitab. Aeg aitab.
Soovitan pihtimist ja olemasoleva depressiooni levenduseks veidi ravimeid.
Minu kaastunne,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?