bipolaarne häire, obsessiivne-kompulsiivne häire.. 28.10.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kuna ma algusest alustada ei oskagi, siis hakkan kuskilt keskelt peale. Viimasel ajal on elu päris tore olnud, kuid nüüd päris-päris viimasel ajal on hakanud meeleolud vaiskelt taas(!) kõikuma. Sai siis lõpuks otsustatud, et tuleb otsida abi professionaalidelt. Ausalt öeldes esiti Psühhiaatria Polikliinikust polnud sel kujul aimugi, seega sai Wismarisse pöördutud, mis ehk ei olegi kõige parem valik, kuna tegeleb esmajoontes sõltuvustega, kui see selleks. Abi on abi. Igatahes sai siis aeg kirja pandud psühholoogi juurde. Probleemideks siis tujukus, meeleolude vaheldumine, vaimustumine uutest asjadest ning nende kiire kõrvale heit, pärast neisse pikemalt süvenemist, TUJUKUS (väärib teistkordset äramärkimist). lapselik jonn ja jutukus, kuid viimasel-viimasel ajal ka kerge kurbus ja see mõttetuse-tunne. Siis paar päeva enne arsti visiiti meenus mul üks tuttav, kel on bipolaarne häire. Lugesin selle kohta siis täiendavalt internetist ning kõik oli korraga kuidagi selge. Varem ei osanud seda kahtlustadagi, kuna endine nimi maniakaalne-depressiivne psühhoos oli nii hirmutava nimega. Samas ei julgenud ma endale muidugi mingit erilist diagnoosi panna, sest ega ei tea kah, ehk kujutan ette, kuigi emagi (peaks siinkohal ära mainima, et olen siis 19aastane tütarlaps) nõustus paljude sümptomitega, depressiooni perioodi omadega küll mitte nii väga (tegin head nägu kui siin hilistalvel elusiht olematu oli), kuid hüperaktiivseks pidas ta mind kohe kindlasti. Sai siis psühholoogi juurde mindud, kes mind peale väikest jutuajamist juba kõrvalkabinetti psühhiaatri juurde saatis. Vahele veel märkida, et on mul ka kerge obsessiivne-kompulsiivne häire, sellest kuulsin aasta tagasi nähes ühte dokumentaali, ning taipasin mis mul on. Näiteks ma silbitan sõnu (kumbki arst ei saanud loogikast ära, kuid panen selle siia kirja). Silbitan ma neid järgnevate võtetega: võtame näiteks sõna KALAMEES - KA, AL, LA, AM, ME, EE, EE, ES. Teen sõna juppideks vastavalt täishäälikutele, täishäälik peab olema nii ees kui ka taga. Kui on nii ees kui taga, loen 2 korda. Seejärel loen kokku - täishäälik on ees: KA, LA, ME, EE; ning täishäälik on taga: AL, AM, EE, ES; ning on nii ees kui taga: EE, EE. Natuke tuli halb näitesõna, kuna pole kaashäälikuühendit, kuid isegi palju ehk raiskasin aega sellele näitele. Igatahes silbitan ma tihtilugu joostes (tegelen jooksmisega, seetõttu on eriti häiriv), midagi oodates, närvis olles. Mõnikord pean sõna kiiresti mõttes ära silbitama, et meelest ei läheks. Siis loen veel näppudel kokku ja üldse on see häiriv. AGA see ei kaasne mu eluga koguaeg, või siis ei pane tähele. Mõnikord on tõesti segav. Siis füüsiliselt.. Kunagi kui veel päris päris noor olin, oli mul üks pikk köhaperiood ning peale seda jäingi köhatama. Ema ütles alati, et ma ise ei pane tähelegi kui köhatan. Temagi ei teadnud sellest häirest miskit. See on nüüd aga kadunud, kuid alati enne laulma hakkamist köhatan hästi palju närvidest. Teine asi, mis siiani alles - raputan pead, justkui lehvitaks juukseid kukla pealt ära. See hakkas selelst, et kunagi (jälle nooremana), lõigati mul pikad juuksed maha ja kui nad kasvama hakkasid, siis torkisid või olid lihtsalt ebamugavad poole kukla peal. Sai neid siis niimoodi ära raputatud, kuid komme ei kadunud kuhugi. See läheb ja tuleb. Viimasel ajal on nüüd nähtaval määral tagasi tulnud. Siis kolmas asi, mis taas peävakajas - pingutan kaelaveene, nagu siis kui nina luristades teed. Ainult, et tõstan ainult lõuga. Seda tegelikult raske seletada. Käib see mul koos selle pea raputamisega. Ja siis veel õlgade kehitamine, nö nagu õlalihaste lõdevstamine või aaah, neid on raske seletada. Igatahes viimasel ajal on need ägenenud ja ma ei tea miks ma need üldse siia nii pikalt välja kirjutasin, kuid las olla, aitab mul endalgi selgemaks teha asja. Paar päeva tagasi nt istus mu ees bussis mees, kes siis ka nö tõmbles, tema puhul oli see kindlasti närvidest. Kuid see oli jube, sest ma ise hakkasin ka niheelma ja tundsin end väga halvasti. See ei anna rahu. Igatahes tagasi selle juurde, kuidas sain teada, et millega tegu on - rääkisin emale ka sellest ning ta ütles, et tal on ka sellised asjad, kuid pigem just igasuguste kergemate rituaalide näol. Aga ma selle juures pikemalt ei peatuks, kui ainult, et psühhiaater sellele erilist tähelepanu ei pööranud, isegi vist lükkasin selle teema kergelt üle. Ja ega seda nii suureks probleemiks ei peagi, pigem kaasneb see teiste asjadega. Oma psühhiaatrist ma ausalt öeldes aru ei saa. Ema ütles küll, et nende imelikud küsimused kaasnevad nende tööga, kuid kohati mulle siiski tundub, et ta ei pane üldse tähele ega saa aru. Näiteks küsis ta 2 korda järjest, et mis mind konkreetselt vaevab. Ja ei taha siin psühhiaatri üle vinguda, küllap ma ise siiski ei mõista päris hästi ta tööviisi. Kuid kui vastata ta küsimusele ka siia, siis mind vaevab see, et südames ma naeratan, kuid ma tunnen, et vaiskelt hakkab igasugune huvi asjade vastu kaduma, tehku ma mis tahes. Nüüd viimane nädal on asjad jälle pigem tõusuteel, olen meelega hoidnud end rakmeis, kuid koolikaaslasedki ütlevad, et mul on see säde silmist TAAS kadunud, hämmastav kuidas mitu inimest võib seda 1 päeva jooksul mainida. Peale selle on nad küsinud, kas midagi on halvasti, et ma nii vaikne olen. Enne ma rääkisin, tormasin ringi, tegin hulle tükke, nüüd hakkan jälle väsima ja tunnen empaatiat koolielu kui sotsiaalse keskkonna vastu. See oli nüüd möödunud talve lõpp kui ma tahtsin koolist ära tulla ja ei näinud asjal pointi. Siiski lähedaste valu nähes läksin viimasel koolipäeval kooli ja tegin kõik oma asjad pooleldi vastu tahtmist ära. Läksin praktikale (õpin laevajuhiks, mis on ka ilmselgelt vastuolus mu loomusele, kuid ometigi ARMASTAN ka seda valdkonda. tean lihtsalt, et saan siis elus hakkama kõigega mida ainult ette võtan. ja tahaks KÕIKE) ja siis hakkasid asjad jälle paremaks minema ja sügisel kooli minnes mõtlesin, et KUIDAS, KUIDAS OMETI ma tahtsin sellel kõigel käest lasta minna? Nüüd viimased nädalad ma mõistan mida tundsin. Tunnen, et AAAAH, ma tahan olla rajal, kuid kui silmad ei kila, siis on valesti miskit. Mulle meeldib ringi joosta ja toimetada, hetkel on see tunne poolik. Ja nüüd hakkan jõudma sinna kohta selles pikas kirjas, miks ma üldse kirjutan. Samas mulle meeldib olla suures koledas augus. Mulle meeldivad äärmused. Kõrvutan seda depressiooni aega puberteediga. Ma tunnen, et kuna ma pendeldan 2kahe vahel hetkel, siis tahan olla kas täielikus tipus igas mõttes või täielikus madalseisus. Ja see tunne muutub koguaeg. Ma tunnen, et praegu lausa tahaks olla haige. Nii haige kui võimalik. Seda ei ole ma oma psühhiaatrile rääkinud ja mul on häbi seda siiagi kirjutada. Ei tea kas oleks üldse õige kirjutada psühhiaatrile inimeste arvamustst, kes ei salli psühhiaatreid (nimelt kui hakaksin kahtlustama seda bipolaarsuse teemat, ahmisin enda ümber materjali. printisin internetist tohutul hulgal tekste välja, ükspäev läksin raamatukokku ja võtsin sealt 23 raamatut psühhiaatriast, millede vedamiseks olin sunnitud isegi sõbra appi kutsuma) ning nende teaduslikke seisukohti. Mäletan, David Icke'i lugedes jäänud meelde lause (ma ei jaksa seda raamatust hetkel üles otsida, panen selle põhimõtte kirja): "..nii nagu skisofreeniukid peetakse hulludeks. Tegelikult on nemad hoopis see osa inimestest, kes on tõeliselt VALGUSTATUD ning näevad maailma nii nagu see on. Meie aga tembeldame nad hulludeks, sest nad ei vasta ülejäänud -ENAMUSE - normidele". Selles suhtes ma lausa tahan olla igatepidi haige ehk VALGUSTATUD. Minu jaoks on unenäod nt kõige suurem kingitus maailmas. Mul on mingid konkreetsed unenäoperioodid teatud aja tagant, hetkel ka. Ja kui need on, siis ma magan ilma igasuguste süümepiinadeta. Kool või unenägu, seal pole kahtlustki. MIKS PEAKS MA ÜLDSE VALIMA MULLE ANTUD KINGITUSE NING INIMESE ENDA POOLT VÄLJAMÕELDUD ILMSELGELT MADALAMA TASEMEGA ASJA VAHEL? Mulle ei mahu see pähe. Unenäod on ülim. Ja seda enam oleksin ma õnnelik, kui mul oleks veel mõni haigus mis kingib hallutsinatsioonid nt täiesti tasuta ka ärkveloleku aega. Ja siis.. psühhiaater annab mulle järgmine kord ehk ravimeid, mis hoiaksid mind stabiilsema. Kuid taaskord, vaadates ühe mehe - Sean Blackwell - videosid, "maania on ärkamine ja ravimid on täiesti selge EI", saan temast täiesti aru. Kuid ometigi tahaksin ravimeid võtta. Mitte sellepärast, et nad mind selgeks teeksid, vaid siis tunneksin ka läbi tegevuse, et olen haige. Praegu seda teksti kirjutades vaatan isegi üsna selgelt, et ma täiesti tahan haige olla. Ja ma tahan seda tahta. Mmh, ja siis millest ma pole arstile veel osanud täpsemalt kirjutada, on see inimeste kuhjamine. Täpsemalt öeldes meeste, nendest tüdinemine ja vahetamine ja ma ei saa öelda, et keegi oleks astunud minuga vahekorda, kuigi ma olen öelnud EI. Kuid suurem osa kordi ma sisimas ütlen EI, kuid teen seda ikkagi. Ma ei naudi seksi, ma naudin ideed sellest. Mulle meeldib tunda end räpasena. Korra olen maganud ka raha eest. Mu esimesed korrad on lihtsalt rõvedad olnud ja neid meenutada on kohutav. Selles suhtes on viimasel ajal paremaks läinud, et selliseid asju enam ette ei tule. Samas ma tahaks, tahaks palju narkootikume ja seksi ja olla täiesti katki. See ongi naljakas, et kui teised noored joovad alkoholi ja teevad suitsu, siis mina sellest ei hooli, (oon ma harva ja siis ka ainult sel põhjusel, et täis jääda ja siis teen ka suitsu. need on ehk need harvad edevuse korrad) mina tahaksin hoopis haige olla. Tundub nagu kõrgem edevuse klass olevat. Ja üldse, ah ma vist siinkohal lõpetan. Ma ei saagi enam sotti mis on ja mis ei ole, ma ei oska praegu isegi mitte nutta. Kirja läbi ka ei loe, trükivigu on kindlasti. Ja veel kindlamalt kirjutan veel. Ühtegi konkreetset küsimust ma ka ei esitanud, sest ma ei oska (pigem ehk ei julge, sest reedan nii ehk vastuse). MA LIHTSALT EI TEA!

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kiri asjalik ja huvitav - oskad hästi kirjutada, selles osas oled tubli.
Diagnoose las paneb ikkagi tohter. Tudengina oli meil pea kõigil nii, et nahahaiguste loengute perioodil oli meil hulgi "nahahaigusi" ja psühhiaatria-tsükli ajal "psüühikahäireid" jne. See on inimlik. Endal ise diagnoosi panna ei maksa. Seda bipolaarset probleemi ma praegu küll ei näe, meeleolu ja tahtesfääri kõikumised on loomulik reaktsioon meie tegemistele, keskkonna-teguritele, töö-puhkerežiimile, elusihtide selgusele-tuhmusele.
Tubli, et jooksu (harjutusi) teed. Kui see silbitamine segama hakkab, siis suru see luuleridadega välja - tekita rõõmsaid vemmalvärsse või korralikke jooksust, loodusest jne. luulesalme.
Nn. juukselaka-kaela probleemide osas aitab sind (ja mitte ainult selles osas) minu Palve-Meditatsiooni harjutus. See võtab pingeid maha, aitab psühhoregulatsiooni õppida, õpetab lihaseid ja mõtteid valitsema.
See äärmuste asi tuleb positiivsesse registrisse pöörata, äärmuste armastajad jõuavad kaugele nii enda õnneradadel kui ka ühiskondliku tunnustuse aspektist (vahel saavad ka nahutada, kadedaid ju ikka leidub). Haletsuse radadele sinul küll asja ei ole, äpu ja abivajaja võid sa 107-aastaselt (tegelikult 117-aastaselt) olla, aga siis ilmselt ka mitte. Seega - elu eesmärgid korralikult selgeks (päevikusse) ja siis selles suunas edasi purjetada.
Mõnede pingete maandamiseks on ka arstirohtu olemas, seda kirjutab tohter.
Alusta nende mõtete realiseerimisest ja kirjuta nädala-paari pärast mulle - mis mõte teeb, kuidas ihu liigutad, mis ühiskondlikus elus huvi pakub ja millised on tegutsemised.
Parimat Sulle soovides ja kirja ootama jäädes,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Bipolaarne häire

Kas saate soovitada psühhiaaterit, kes omab kogemust bipolaarse häirega inimeste ravimist

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Paremini sobib koostöö omavanuste spetsialistidega - parasjagu praktilisi kogemusi, mõistab ka selle vanusrühma sotsiaalseid probleeme.
Hea arst - kohtumisel on tunne, et tunneme teineteist juba ...

Loe edasi

Tikid ja obsessiivne kompulsiivne häire

Tere! Mul on selline mure,viimasel ajal on tekkinud mingisugune häire seoses jalgadega,pingutan jalalihaseid sirgeks valuni välja teatud arv kordi ja ei suuda seda tegevust lõpetada,miski mu peas sunnib ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

1) Soojad jalavannid - v.hea toime Ca 5-6 minutit. Valada sooja vett juurde, et jahe ei oleks.
2) Apteegist Mg sisaldavaid tablette ja/või Borjomi mineraalvesi.
3) Selili voodis või võimlemismatil/vaibal ...

Loe edasi

Tsüklotüümia

Tere, mul diagnoositi hiljuti tsüklotüümia ja öeldi, et on võimalus, et sellest võib areneda bipolaarne meeleoluhäire II. Kuidas ma seda ennetada saan, või kas saab?

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Kes diagnoosis?
Kuidas rohud mõjuvad?
Mis toimub ilma rohuta?
Millised on eluviisid: tervislikud või mitte?
Kas uni-puhkus piisav? jne
Õpetussõnad.
Vajalik on ...

Loe edasi

bipolaarne häire

Tere.Minu 30-aastasel tütrel on diagnoositud bipolaarne häire.Haigus ilmnes juba põhikoolieas,vaatamata sellele on tal omandatud magistrikraad.Hiljuti vahetas ta töökohta,mille tagajärjel on stress väga ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

See toimub haiglas ja lühiaegse narkoosi tingimustes. Enne seda tehakse vajalik psüühiline ja kehaline terviseuuring.
Regulaarne tabletiravi (nii raviks kui ka preventsiooniks) kindlasti.
Koostöö ...

Loe edasi

OCD - obsessiivne kompulsiivne häire ja rasedusvastased pillid

Tere!

Mul on OCD - obsessiiv-kompulsiivne häire. Häire, mille kohta kahjuks vähe teatakse, eriti Eestis. Olen käinud 15 aasta jooksul, kui mul see häire olnud on, mitmete psühholoogide ja ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

OCD (Obsessiiv-kompulsiivne häire e sundseisund) võib olla suhteliselt vähe häiriv, vähese raskusastmega, aga ka küllaltki raske, tõsiselt igapäevaelu kvaliteeti muserdav.
OCD (F42 - RHK-10 klassifikaatori ...

Loe edasi

Obsessiiv- kompulsiivne häire

Tere
Kuidas lahti saada mustuse-pisikute kartusest?

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Koostöös psühhiaatriga: arstirohud, harjutused, psühhoregulatsioon. Kannatlikkust.
Psühhiaater aitab,
Jüri O.-M. Ennet

Loe edasi

bipolaarne häire

lugesin, et bipolaarne häire on ravitav. Mul on väike kahtlus, et mul võib see olla, ma ei ole teatud hetkedel küll täiesti eufoorias, aga meeleolud vahelduvad nii tihti, et raske on endaga hakkama saada. ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Seda häiret diagnoosib psühhiaater. Seda häiret suht vähe. Tavalisi meeleolu-kõikumisi on küllaltki palju ja see ei kuulu hoopiski bipolaarsete häirete rubriiki. Igal inimesel on teataval määral meeleolu ...

Loe edasi

bipolaarne häire

tere,
minu elukaaslasel diagnoositi 2005 bipolaarne häire ning ta viidi politsei ja kiirabiga vastu tahtmist haiglasse, kus ta veetid 2,5 kuud. nüüd on ta jälle 5 osakonnas , kuid seekord saadi ta ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Koostöös psühhiaatriga saate õiged rohud temale. Varasemad juhud annavad ettenägemisvõimet-kogemust alguse, suuna, sügavuse, kestvusejms. kohta.
Kuna hoogude ajal haiguskriitika häiritud, siis rohu ...

Loe edasi

obsessiiv-kompulsiivhäire

Olen üsna veendunud, et oman seda. Mõne aja eest sattusin üsna juhuslikult lugema selle kohta ja minus tekkis huvi, kuna leidsin endal üsna palju sarnasusi kirjeldatuga. Hakkasin asja põhjalikumalt uurima ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Obsessiivsed e. sundnähud on ideed, kujutlused või impulsid, mis stereotüüpsel viisil tulevad pidevalt meie teadvusse ja need häirivad meid, kuna sisaldavad ebameeldivusi: vägivalda, nilbust, rumalust, ...

Loe edasi

Kompulsiivne toitumishäire.

Tere!

Kas ja kuidas ravitakse kompulsiivset toitumishäiret?


Ette tänades,
K.

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Sundmõtted ja sundteod käivad paarisrakendis, need on nagu ühemunakaksikud (obsessiiv-kompulsiivne häire). Ravida tuleb sellega kaasnevaid tundeid (antidepressantidega), ravida tuleb mõttemaailma (neuroleptikumide ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: