42 aastase naise mure 06.11.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Et mitte aega raisata, küsin kohe-kus on kogu ulatuses võimalik lugeda selle "Teie harjutuse" kohta alates algusest. Tahaks saada ülevaate.
Teiseks: viimasel ajal on mingid kummalised tunded tekkinud- lähen nagu närviliseks, tekib selline ärev-rahutu tunne-mõtted hakkavad ringi jooksma tohutu kiirusega, mõtteid on seinast seina-võin mõelda ühest asjast ja järgmisel hetkel juba täiesti teisest, mis eelmisega üldse ei haaku. Olen hakanud kartma hulluks minna, et äkki ma enam ei kontrolli enda tegemisi-tahtmisi-soove. Et äkki näiteks tahaksin ühel hetkel aknast alla hüpata ja et ma äkki teengi seda. Kuigi ma ju tean, et ma ei taha seda teha. Mälu veab alt, vaatan kella ja unustan järmisel murdosa sekundil, mida see näitas.
Vahel öösiti on sellised hood-ärkan üles, mingi vastiku mõtte peale, kargan püsti, käin vetsus ära ja siis täiega vihastan enda peale, et nüüd on mul uni läinud ja kell on kolm ja ma pean kell 6.30 tõusma ja et ma ei maga ennast välja ja et pidin ma nüüd ärkama ja kui ma vihastan, siis lähebki mul uni ära ja olengi selles ringis, et hommikul lähen tööle nagu tsombi.
Tööl kaob nagu selline asi ära. Aga iga päev kui koju tulen, tunnen-issand, kuidas ma ei viitsi seda tööd enam teha,kuidas ma tahaksin midagi muud, tahaksin reisida, tahaksin maailma näha, tahaksin uus elamusi saada-tahaksin, tahaksin, tahaksin.... olla õnnelik.
Ma ei ole õnnelik. Ma ei ole tundnud mehe käsi enda ümber juba vist 7-8-9 aastat. Ma ei ole vaadanud ennast suurest peeglist üle 10 aasta (olen 15 kg ülekaaluline alates kilpnäärme haiguse avastamisest ja esimesest ravikuurist), ma käin tööl, juhin inimesi, naeratan ja lahendan probleeme meeletutes kogustes iga päev. Kõik mõtlevad, et ma olen enesekindel ja võimukas naine, kes saab alati iga asjaga hakkama, kes ei karda suhelda ühegi inimesega siin elus. Kõik arvavad, et ma olen konkreetne, otsusekindel ja järskude maneeridega,järsu ütlemisega, kiire taibuga-ühesõnaga selline, kes paneb kõik paika, teeba asja kiirelt ja konkreetselt ära ja liigub edasi.Ja üldse mitte naiselik. Seda ma tunnen ka ise, et olen nagu kesksoost- pooleldi mees, pooleldi naine.
Tegelikult elan ma juba 16 aastat üksi. lapsi 2. Poeg täiskasvanu, eraldi, tütar veel kodus. Laste isaga ei suhtle eriti (mina), kuid näen teda endiselt korrapäraselt unes ja alati peale seda on meil mingi kokkupuude, või ma kuulen temast midagi. Ma ootasin tema tagasitulekut 12 aastat, kuni tal tekkis uus pere ja laps, siis enam ei oodanud. Aga elasin seda raskelt üle. Tundsin, nagu oleksin kuhugi kukkunud, kui sain teada, et ta uue lapse kellegi teisega saab. Samas nüüd on see laps juba 4-ne ja mitu korda on meilgi käinud-oma poolõe juures niisiis ja mul ei ole selle vastu midagi.
Samas mina olen ikka üksi, ei ole leidnud enda kõrvale kedagi ja ei leia ilmselt ka. Vahel õhtuti on selline kohutav vajadus -mitte lihtsalt seksi järele- et mul oleks ometi keegi. Et keegi kutsuks mind välja ja "käiks" minuga, et keegi helistaks mulle, et ma meeldiksin kellegile. Et keegi tunneks huvi, mida ma teen ja kuidas mul läheb. Ma mõtlen siin meesterahvast.
Aga pole mitte kedagi. Seks on minu elust juba niikaua kadunud, et enamus aega ei mõtlegi sellele. Pole ka isu. Aga mingid perioodid kuus siiski on, kus tunned, et tahaks.
Aga ma olen kord selline, et kes mind ei tunne, sellel jääb mulje naisest, kes oleks nagu kuri ja ülbe, kusjuures ma tõesti ei ole seda. Isegi kui ma kuskil olen väljas käinud-sõbrannedega-siis mind iialgi keegi ei vaata, kuigi ma võin ehk isegi kabedam välja näha, kui mõni mu sõpradest-ei-täiesti ilmetud, sorakil naised leiavad mehe-mina mitte. Ok, ma saan aru, ega kõrtsist ei leiagi kedagi-selge-aga midagi ikkagi on väga viltu küll.
Reisimas olen väga vähe käinud, laulda ei oska ja kardan, et sporditegijat minust ka enam ei saa, et need siis oleks kohad, kus kedagi kohata. Surnuaial käin ka vähe ja ka siis ei ole ma seal ühtki meesterahvast kohanud. Suhtlengi ainult naistega-ka kollektiivis on peaaegu kõik naised.
Mida siis peaksin ma tegema?
Tunnen, et elu läheb mööda,ma ei saavuta midagi, kõik on koondunud ühte rattasse-töö-pood-kodu-töö-pood-kodu. Loomulikult käin ma noorema lapsega teatris ja ka kinos, vanemate juures, aitan õel lapsi hoida, aitan naabrilapsi hoida, tegelen lisatööga (oma ettevõte), loen raamtuid, vaatan telekat-aga...
no ei ole see.
Ma võin lõpmatuseni vahtida reisisaateid, loodussaateid, unistada mingitest kaugetest kohtadest, kuhu minna ja kus ma käiksin-tean aga, et ei saaks iial näiteks mägedesse minekuga hakkama, sest olen paanik ja foobiate küüsis aastaid (surmahirm, südamekloppimishood, paanikahood, vererõhk, südame vahelöögid,sportliku vormi olematus). Tean et ei läheks iialgi üksi reisile kuskile minu jaoks ebaturvalisse kohta-kus pole näiteks arstiabi lähedal. Samas tahaksin ma nii vabaneda sellest pidevast hirmust surra ja pidevast vajadusest seda hetke, millal surra, kontrollida. Et ma oleksin ikka kodus voodis, mitte ei kärvaks nagu koer kuskil tänaval või võõras kohas või hoidku jumal-aluspesus- vahepeal ma isegi magasin riietega-korralikega muuseas.Nüüd siiski magan ööriietega.
Kuigi ma tean, et ma ei saa seda kontrollida. Et kui ikka süda üles ütleb, siis ei jõua ma enam kuhugi arstipunkti joosta-aga ikkagi see ei rahulda mind.
Olen pidanud terve elu ise kõik otsused langetama, vahel olen nii suurt hirmu tundnud, et mine või hulluks. Minu isa on küll alati mind nõuannetega aidanud aga tegelik elu tuleb ju mul endal elada. Nüüd on lisandunud veel ka see hirm, et kui näiteks ema-isa mulle mingil tavatul ajal helistavad-näiteks täna oli see hommikul, kui ma olen tööl-ma täiesti kangestun hirmust-et nüüd on midagi juhtunud, kas keegi neist haige või surnud-ja kui ma siis toru võtan, siis süda klopib nagu jänesel ja kui midagi polegi juhtunud, siis tuleb mul selline nutuhoog, selline kergendus, et panin töö juures kabineti ukse lukku ja ulusin täna näiteks peatäie nutta.
Ja tunnen kahetsust, et ma olen elanud mitte rikkalt, et kui minuga midagi juhtub, pole mul lastele mitte midagi jätta,et neil kergem oleks alustada oma elu, et see üks korter, kus elan-see ei ole miskit väärt, kui neil peaks raha vaja olema-et elu on nii raske ja nii palju on vaja, et siin maamunal ikka hakkama saada.
tean küll, et öeldakse, et raha pole oluline-kui sind ikka hakatakse elamisest üürivõla pärast välja tõstma, siis ikka on küll oluline. Kuidas ma tahaksin, et mu lapsed ei peaks elama pidevas hirmus, mis homme saab. Mina olen hakkama saanud aga selles hirmus olen elanud küll viimased 12 aastat. Kogu aeg. Olen õppinud, olen hariduse saanud, isegi oskan üht teist aga palgas pole see minul kunagi kajastunud. Ja karjääri pole ma osanud teha.Nii et 42 aastat tühja.
Kas inimest üldse saabki keegi teine aidata? Miks nii hirmsasti tahaksin kellegile oma neidsamu mõtteid rääkida, mida ma siin kirja praegu panen?
Kas ma arvan, et sellest saab kergem? Natuke nagu saab aga see on nii natukeseks ajaks.
Ma tean, et Teil on palju tööd ja palju vaja läbi lugeda. Ilmselt on miski-keegi Teile selleks ka jõu andnud.
Minul nagu see jõud hakkab kaduma. Alati on olnud mul hingesopis lootus, et ehk läheb paremaks, ehk. Ilmselt mingil hetkel on midagi ka paremaks läinud, muidu ma siin vist ei kirjutaks. Aga kas enam? Aeg hakkab mööda saama ju.
L

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

ENNETI PALVE-MEDITATSIOON

Esimene Palve - Ringutus-Sirutus ja Lõõgastus.
Ringutan-sirutan end Taevatähe e Taara poole (Taara on hindi keeles Taevatäht). Käed üles, pea kuklasse, naeratus näole, õlad taha, rind ette, kõht sisse.
Siis painutus ette-alla, kael-õlad lõdvaks ("Pea ripub pingevabalt nagu Tootsi Maakera nööri otsas"), lõõgastub lumbo-sakraalne e vööpiirkond.
Lõõgastub kogu keha!
Tagasi lähteasendisse (püstasendisse): "rullin end püsti, sirutan end".
Palveharjutust teen rahulikult, õndsalt. Alustan 3-5-7 korrast, kordade arvu järkjäguslt päeva-paari tagant suurendades.Leian endale ise sobiva korduste arvu.

Teine PALVE - Tühjenemine-Vabanemine Patust-Murest e Negatiivsest.
Ringutus-sirutus Taevatähe poole. Mõttes võtan oma südamesopist konkreetse, mind vaevava Mure peopesade vahele. Toon peopesad koos mõtteMurega aeglaselt ülalt-alla, maani ja samal ajal
kujutlen, et meie keha e vaimutempel tühjeneb-vabaneb nimetatud patust.
Samas ütlen ka mantrat e sisendust: va-ba-nen ......st!
Enne käte mahapanemist lõdvestan kaela-ölad-vöö, kogu keha ja mure saabki "maandatud".
Tagasi püstiasendisse.
.
Kolmas PALVE - Täitumine Vooruse-Rõõmuga e Positiivsega.
Ette-alla painutus, lõõgastus. Võtan maast käte vahele mõne mind rõõmustava omaduse ja viin käed aeglaselt alt üles.
Kujutlus ja mantra: mi-na tä-i-tun .....ga!

Neljas PALVE - Tühjenen-Täitun
See on teine ja kolmas Palve vaheldumisi: ringutus-sirutus (üles) - murest vabanemine (alla) - positiivsega täitumine (üles) - negatiivsest vabanemine (alla) jne.

Viies PALVE - Osadus Taaraga.
Sirutus-painutus koos Hinge hingamisega. Sirutus ja Palve. Painutus ja Meditatsioon.
Aeglaselt, rahulikult, õndsalt!

Nuus osas - vastuvõtule.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?