Mõni vahva vaimuhaigus? 08.12.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Mul mure järgmine:viimased neli-viis aastat on mul olnud pidev stress.Arsti poole pole pöördunud,ma rohkem selline isediagnoosija:).Igatahes nüüd tunnen,et enam ei jaksa,hakkan vist mõistust kaotama.Enne oli kuidagi lihtne-kuigi kõik vedas viltu ja tundsid end pidevalt koleda,ebavajaliku ja saamatuna,siis pudel veini ja nutmine üldjuhul lahendas(või lükkas edasi)asja.Tean,et see pole õige,aga ma ei suuda oma probleemidest kellelegi rääkida.Tunnen end siis nõrgana,aga ma ei saa ju seda olla-olen kõigi tuttavate silmis tugev,võitmatu ja ei eksi kunagi.
Aga nüüd on asjad muutunud.Algas kõik aasta tagasi uneprobleemidega.Perearsti käest sain imovane,mis alguses aitas.Kasutasin teda harva ja ainult pool tabletti,aga viimased pool aastat ei aita seegi.Progresseeruvalt on mu uneaeg kahanenud 3-4 tunnile päevas.Alguses oli ikka päeval ka väsimus,aga viimased nädalad enam mitte.Tahaks hoopis teha hästi palju.Võin koristada kappe poole hommikuni või lihtsalt kirjutada nagu saaks muidu mõtted otsa.Samas olen püsimatu ja ei suuda ühe tegevuse juures üle minuti olla.Olen ka alati olnud hästi seltskondlik,aga praegu ületab see juba piirid,ma ainult jutustan ja tihti ka nii kiiresti,et pean ennast kordama,mis ajab jube närvi,et inimesed mind lennult ei mõista.Üleüldse tundub mulle pidevalt,et olen viimane terve mõistusega inimene siin ilmas:).Muusikat olen hakanud jube kõvasti kuulama,ikka nii,et omi mõtteid ei kuule,eriti autos.Tahaks nagu jubedalt tegutseda,sest tunnen end kõikvõimsana,aga sekund hiljem nuttan,sest mind pole ju kellelegi vaja.Ühel õhtul vallandas nutuhoo see,et ma ei saanud purgil kaant pealt ära:).Siis mõtlesin,et isegi sellega ei saa ma hakkama ja edasi tulid juba kõik muud mured meelde.Kontsentreeruda on ka raske,isegi praegu kirjutades,ei tea kust alustada ja lõpetada ja mida järgmisena rääkida.Mida pidada tähtsaks,mida mitte.Enim kardan just magamatuse pärast ja seda ,et mingis eufooriahetkes võtan vastu otsuse,mis rikub mu elu.Nendel hetkedel tunnen end võitmatuna,et suudan käia vee peal.Lisaks kõigele on mul nüüd ka söömishäired ja tegutsemistuhinas tekib hapnikupuudus,autoga sõites hetkeline tunne,et sa ei oska enam sõita või autoga midagi peale hakata.
Lõppkokkuvõttes tahaksin ikkagi abi,aga ei tea ,kelle poole peaks pöörduma .Kardan ka diagnoosi-õndsad on ju need,kes vaimust vaesed.Praegu on tunne,et kõiki sümptomeid ei saanudki kirja,aga oskate äkki umbes arvata,millega tegu?Või on lihtlabane depressioon? Saaksin end siis arsti juurde minekuks ette valmistada,kui tean,mis mind ees ootab.Vahelduva eduga on mul siiski säilinud eneseiroonia ja võime enda üle naerda.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Läbipõlemissündroom (LS) ja "mõnus" depressioon. LS-i puhul on oluline töö- ja puhkerežiimi korrigeerimine ja depressiooni puhul printsiibil - Enneti ristkülik diagonaaliga ja "uued prillid" - tegutsemine. vt. varasemat.
Vaimuhaigust ei ole ja ei leia!
Mis on elu viis üllast eesmärki?
Milles olen andekas ja isegi geniaalne ja kuidas ma liigun oma geniaalsuse teel?
Päevikuvestlused Targaga:
Kallis Tark! Mul on suureks probleemiks senini järgnev küsimus.......
Tark vastama: Tore, et minult nõu küsid. Sellele küsimusele annan järgneva vastuse....Aga vestleme sellel teemal homme edasi ja leiame täiendavaid mõtteid. Oled tubli, et minuga vestled.
Head vestlust Targaga,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?