42 aastase naise mure vol.2 14.04.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Kunagi ma kirjutasin Teile siin samas, sellest möödas mitu kuud. Põdesin töö, elu , laste suurekskasvamise, kehakaalu ja paljude muude asjade pärast. Lisaks veel foobiad, hirmud-surmahirm jne.
Eelmise aasta lõpus sain teate, et olen veebruarist koondatud. Minu ülemus ei suutnud minust muul moel vabaneda, siis koondas. Töötasin inimese alluvuses, kes mind 1,5 aastat mõnitas, alandas, maha tegi ja palju muud. Elasin sellel ajal pidevate hirmude all, siis said alguse ka öised hirmuhood, mingi pidev õõnes tunne maos ja kõhus ning südames vahelöögid.
Aeg-ajalt võtsin xanaksit 0,25 mg ja korvalooli aga sain hakkama. Eriti ei tahtnud rahusteid võtta ja tegin seda nii harva, kui sain.
Niisiis koondamine-palusin ennast küll võimalusel minna lasta enne 2-te kuud etteteatamist-sest töö oli mul ära võetud ja ma pidin iga päev käima, mitte midagi polnud seal teha-istusin niisama. Aga juhataja ei lubanud mind ära. Pidin siis viimased 2 kuud ka tööl olema, teades ette, et tegevust pole, iga päev ainult passid oma laua taga, kord-paar anti mingi ülesanne. Lisaks sooviti veel, et ma ka lahkumispeo korraldaksin, eriti käis juhataja peale-ei tea, kas tahtis oma südant rahustada et ma ei lahku vihasena-Jutuks niipalju, et olin juhataja asetäitja majandusalal ja riigiasutuse töötaja.
Kuidagi sai see aeg mööda, jäin koju. Kogu aeg oli tunne, et ma ei oska mitte midagi enam tehagi. Tundsin ennast täitsa rumalana, kuigi olen haritud ja lugeja inimene eluaeg olnud.
ÕNNEKS oli mul uus töökoht ootamas, kuu aega sain kodus olla, siis läksin uude kohta, kus ka praegu olen.
Siis 1,5 esimest nädalat oli kõik OK, siis algasid jubedad hirmu ja segasuse hood, öösel ei maganud, sest ärkasin kohutava ärevusega, hirm, et hakkab nii halb ja ei jaksa tööle minna, halvas täielikult, kõndisin nagu tsombi ringi. Kartsin ka hulluks minna, sest peas olid vastikud tunded.Lisaks tundusid mu enda käed-jalad mulle võõrana-nagu poles mina ise.
Uus töö ise ei murra konti, on alla minu võimete kohe kindlasti, inimesed on minu vastu lahked ja ma ei pea üle õla kogu aeg vahtima, et kes mind jälle mõnitab või halvasti ütleb-aga mul on paha olla. Bussipeatusest jala tuldud ei saa hommikul-kardan, et vajun vahepealsel teelõigul kokku, ajab hingeldama ja kardan, et ei jõua tööle. Kogu aeg ohkan, magu pigistab. Ja iiveldas ka kogu aeg.
Lisaks kuna olen ülekaaluline, siis alustasin toitumise ja ka kõige muu muutmist samal ajal, kui uue tööga alustasin-söön vähe, kõik lahja, kaloraazi kirjutan iga päev üles, alkoholi ei tarbi üldse (varem ikka jõin aeg-ajalt longerot),ei suitseta, iga päev lähen jALA koju 20-25 min kiirkõndi-isegi jaksan juba minna (aga ainult ühte kindlat teed pidi) ja lisaks teen iga päev 20-25 min trenažööri peal jalgrattana 10 km sõitu (lähen ikka higiseks). Aga hirm on edasi-edasi. Kodus trenazööri peale minnes on ikka turjakarvad nö püsti-noh see selline tunne, nagu enne eksamit. Siis on ka pulss üleval, kuid 25 minutilise väntamise jooksul midgi ei juhtu, jõuan küll sõita, ainult ma kogu aeg kardan, et ei jõua, et nüüd kohe tuleb rütmihäire vms ja ühesõnaga ega ma ei naudi ei seda käimist ega seda trenni. see pidev hirm ei lase midagi nautida.
Nüüd kirjutas perearst mulle välja Paroxetini, mida ma võtan 14 -s päev, ja 5 mg (1/4 tbl) õhtul. Ei julge rohkem võtta, sest paaril korral proovisin (10 mg õhtul) ja siis oli järgmisel hommikul jube paha olla-aga ma pean ju tööl käima ja siin ei saa ma kellegile öelda, et ma midagi kardan või et mul midagi viga on. Selliseid asju peab varjama, sest ega keegi ei taha haigeid inimesi oma kollektiivi.
Kuna mul on 10 aastat juba -peale kilpnäärme ületalitlusi-kirjutatud metroploli tabletid (25 mg hommikul ja 25mg õhtul), lisaks võtan nüüd ka hommikul ja õhtul 0,25 mg xanaxit ning siis selle 5 mg paroxetini, on ärevushood oluliselt vähenenud. Mitte päris.
Täna aga tunnen, et süda lööb aeglaselt-60 lööki, istun tööl laua taga ja jube uni tikub peale. Teha ka eriti pole midagi. Ja nüüd olen täiest paanikas, sest pole normaalne nii aeglane löökide arv, kuna muidu ikka on mul 74-76-80 kuskil. Ega ma kogu aeg ka ei mõõda pulssi. Paar korda on selline asi enne ka olnud-aga just nendel päeavdel, kui on menstruatsioon (praegu ka) ja siis olen tundnud et parem magaks. Korra ütlesin seda, et pulss läheb aeglaseks, ka perearstile, siis ta arvas, et peab tegema koormustesti, et äkki peab rohtu (metroploli) välja vahetama, kuna see kirjutati mul siis, kui kilpnääre hirmsalt üle talitles ja pulss kogu aeg üleval oli. Nüüd on kilpnäärme näitajad korras.
Aga hakkasin mingit südamepuudulikkust kartma, jääb äkki seisma või midagi, lugesin ka internetist, et bradükardia tekib siinussõlme talitlushäiretest ja võib olla eluohtlik jne. Ja ma ju ei julge minna koormustesti tegema-juba tean ette, et lähen nii närvi sellest aparaadi piiksumisest, et ei saa iial seda testi läbi.
Ega ma trenažööriga sõites ei saa ka oma pulsi näitu vaadata, siis hakkab kohe halb. vererõhu mõõtmisel, kui paneb aparaadi peale, teeb rõhk sekundiga jõnksu üles-kohe. Perearst mõõdab mul alati 2-l korral, sest esimene kord on alati metsas.
Mu vanaemal oli südame isheemiatõbi, emal (70) on ka kergel kujul-temal ei ole turseid ega midagi, lihtsalt ei talu koormust hästi. Vererõhu haigused on suguvõsas sees mõlemalt poolt, ka liigesehaigused. Aga surnud on vanavanemad kõik kõrge vanuse tõttu (v.a. emapoolne vanaema-63 suri kõhuarteri tromboosi).
Ühesõnaga ma kogu aeg kardan jääda haigeks, teovõimetuks, isegi surra ei karda niipalju, kui seda et lähen kas lolliks või enam ei jaksa elada ja rohtu osta.
Kardiaogrammid, mis on tehtud, on korras olnud(tavalised).
Olen peres üksi rahateenija, poeg töö kaotanud, tütar kooliealine- kui peaksin töö kaotama või ei jaksa ei saa-mis siis saab. Ei jaksa meest ka enam kõrvale otsida, sest ei usu, et minust kellegile normaalset kaaslast on.
Ja uskuge, ma olen õnnelik, et mul on töökoht, et mind ei mõnitata siin, et mu lapsed on terved aga ma ei saa õnnelik olla, kui süda teeb jõnksu, ja mul vallandub paanikahoog, mille mõju alla ma olen terve päeva. Kui südant mitu päeva ei tunne, siis rahunen jälle maha, tunnen nagu et adrenaliini tuleks juurde ja tahaksin midagi ära teha, siis tekib lambist mingi selline jõnks, pearinglus, tasakaaluhäire-ja kõik on hoobilt pühitud, hea tuju, lootuse tunne , õhkõrn õnnetunne. Miks_mikS SEE NII OMETI PEAB OLEMA.
Ma ju püüan-kogu aeg püüan.
Aga see jama ei lõpe-juba 20 aastat-esimene kord kartsin tõeliselt surra 1988 aastal, kui last lasteaiast tõin , siis oli mul raseduse katkemine , tekkis minestustunne ja ilmselt paanikahoog ja ma ei ole sellest halvast tundest siiani toibunud, mis siis tekkis-sellest hirmust.
Ma palun vabandust, et ma kirjutan nii pikalt aga ma ei oska oma lugu lühemalt rääkida, et kõik asjad oleks selged.
Mis te arvate, kui võtan edasi seda Paroxetini (kavatsen nüüd ikka minna 10 mg peale 2 nädalat ja siis 20 mg peale edasi), kas on kunagi võimalik mul enne surma ka INIMESENA elada, elu natukegi nautida. Ei saa ju mitu korda aastas mööda arste joosta. Ja see pidev kartmine, surmast mõtlemine ja selle ettekujutuse sees elamine-see pole õige elu.
Teen ka Teie harjutust aga mul on tunne, et ma ei usu endasse ja see sellisel juhul ei aita.

Ma tõepoolest soovin Teile ilusat kevadet ja tervist kogt Teie perele!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Endokrinoloog ja sellest tuleneb vajadus ka südamerohu suhtes. Dieet ja kehalised harjutused - tubli. AD annust tõsta vaja ei ole, aga juurde võtta minu Palve-Meditatsiooni harjutus. Xanax unustada! Ainult äärmisel vajadusel. Teadmine, et on käekotis - sellest peab aitama.
Valimistel aktiivne ja õige (erakond, kes ka lihtrahvast ja Eesti Vabariigist hoolib, mitte välispankade miljardilistest kasumitest jne. Välispangad hoolitsevad ise oma suurkasumite eest, nemad Eestirahva eest ei seisa.) valik - saab Poeg töökoha ja ka teie tööhõive on kindlam.
Ilmaelu tööl ja kodus võtta rohkem Mänguliselt. Mängulisus nagu teatris, spordis, lastel, rollimängud.
Said meie Esivanemad hakkama Vabadusvõitlusega - muidu meid ju praefu ei oleks - saame ka meie. Meie vaimne ja kehaline tervis sõltub Väga Suuresti ühiskondlikest teguritest, seega - ühiskondlik aktiivsus on meie Kõigi oluline asi. Väga oluline.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?