Kas grupiviisiline skisofreenia? 09.06.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere doktor. Palju on räägitus skisofreeniast- hallutatsioonid, meelepetted, ettekujutused, häältekuulmine., lõhnad. Aga kas ikka alati on see skisofreenia tunnus? Kuidas seletada seda, kui näed ja kuuled midagi kambakesi? Käisin 1986 aastal Raikküla koolis.Olin internaadis. Meil hakkas õppetegevus õhtul kella kuue paiku. meie klass asus kooli eraldi tiivas, kuhu jäi 3 klassi. Meie klassi lapsed seisime hanereas akna all, ja ootasime õpetajat, et see tuleks ja ukse lahti keeraks. Äkki nägime kõik, 15 õplast, kuidas keskmisest klassist tuli välja tume inimese kogu või vari, meid nähes hakkas ta tegema liigutusi, nagu ei teaks, kuhu põgeneda. Ja siis jooksis või libises ta meie klassi poole,lukustatud klassiuksest sisse.Olime vapustatud.Tuli õpetaja, keeras ukse lahti ja pani tule põlema, klass oli tühi!! Ühel päeval, kui eesreas poiss taha vaatas, nägi ta seinal koledat habetunud mehe pead. Ta oli nii vapustatud, et läks tükk aega, enne kui õpetaja suutis ta maha rahustada. Meie kooli kõrval asus vana mõis, kus me tihti mängimas käisime. Selles mõisas oli ka üks ümmargune tuba, kus meie, tüdrukud. tihti mängimas käisime.Äkki kuulsime, kuidas mööda koridori tulevad rasked sammud, ikka lähemale ja lähemale-kuid kedagi näha polnud. Seisime tardunult paigal-kui need rasked sammud mitte kedagi nägemata ümmargusse tuppa jõudsid ja meie poole edasi tulid, hüppasime õudusest aknast välja. Ühel õhtul, kui teised sööma läksid,ja mina internaati jäin, kuulsin ma mehe ja naise kõnekõminat, sõnadest polnud aru saada. See kõnekõmin tuli nagu õhust. Samasugust kõnekõminat olen ka kuulnud täiskasvanuna laudas töötades ja ka kahe sõbrannaga, sealsamas Vao küla laudas. Ükskord, kui õega laudas öövalves olime, siis hilisööl otsustasime puhketuppa pikali heita. Äkki kuulsime mõlemad, kuidas keegi tuli raskete sammudega meie ukse taha ja peatus. Hüppasime sekundiga püsti ja tegime ukse lahti- terve pikk koridor oli tühi! Me lausa põgenesime sel ööl laudast.Peale seda hakkasime laudast töölt varem ära minema. Ühel päeval, kui hakkasime jälle varem ära minema, kuulsime kuidas keegi ütles nagu õhust et jälle lähevad niivara minema. Kuidas on võimalik ühtemoodi kuulda? Lapsena ma mäletan, kui me emaga suurde eeskotta läksime, siis kojas oli üks naine ja mees. Meid nähes vahetasid nad omavahel pilke. Kui ma hüüdsin et ema, vaata kes need vöörad meil siin on, olid mees ja naine äkki kadunud. Minu ema aga ei näinud kedagi. Ühel ööl lapsena ärkasin üles ja nägin et kaks musta kogu seisavad mu voodi juures. Tõmbasin teki üle pea, ja ronisin üle õe, ning vaatasin üles. Nad olid tulnud jälle teisele poole voodit minu kohale kummardudes. Ronisin jälle üle õe teisele poole voodi otsa, ja siis polnud enam kedagi näha. Lapsena lõi mulle ninna ka mingi huvitav lõhn, mida ma sügavalt sisse hingasin , sest see lõhn tundus mulle nii tuttav ja ma käisin erutatult toast tuppa klaasistunud pilk silmis. Alati seda lõhna tundes meenus mulle mingi koridor, kus minu ees seisab mingi tumedate juustega naine, kellel on punane kleit seljas. Mäletan ka sea, kui ma lapsena liivakastis maal mängisin. Pilku tõstes nägin, kuidas üks mees minu poole tuleb. Tõusin püsti, ja hakkasin maja poole jooksma.Äkki nagu õhust ilmus mu ette teine mees. Hakkasin nutma ja tahtsin tagasi liivakasti poole joosta, aga seljataga oli juba kolmas mees. Jäin seisma ja nende keskel seistes ma mäletan kuidas ma mtlesin nuttes silmi höörudes ja neile otsa vaadates, et kes te olete, mis te minust tahate.Mingi hetk astusid mehed eemale, mina jätsin nutu ja tahtsin hakata uuesti maja poole jooksma, kuid meeste seast tuli üks mees, ja jäi mu ette seisma. Tal oli selline näoilme, nagu lõvil, kes peab jahti. Hakkasin uuesti nutma. Kaks meest eemal seisid ükskõikselt, aga minu ees seisev mees ütles et ära nuta tydruk, me ei tee sulle midagi, ja hetk hiljem olid nad kadunud. Selline tunne oli, nagu müür oleks meie vahele tekkinud. Ükspäev, kui naabrinaisega karjamaale läksime, siis nägin, et seal istuvad samad kolm meest ja räägivad juttu. Nende kõrval seisis mingi masin, mida mina muidugi helikopteriks pidasin. Naabrinaine hakkas meeste peale karjuma, et mis te teete minu karjamaal. Mehed tõusid vaikides, ja läksid oma sõidukisse, mis hääletult minema lendas. Rohi oli ära põlenud sõiduki alt. Naabrinaine kutsus kohale ka mingid uurijad, aga minu vanemad ei lubanud mul õelda, et jah, ma nägin, sest isa arvas et kui ma ütlen et ma nägin, ja olen palju asju näinud, siis mind pannakse vaimuhaiglasse, kust ma enam iial välja ei saa. Millest sellised kogemused, ja millega seda kõike seletada. Olen tegelikult veel rohkemgi seletamatut kogenud, aga usun et see mis ma siia olen kirjutanud- ka sellest saab kokkuvõtte teha. Lugupidamisega Anne

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Selliseid rühmaviisilisi elamusi internaadis ja emotsionaalse pinge õhkkonnas, kummituste ootuse õhkkonnas, suure kujutluse õhkkonnas tekib, tekib rühmiti. Kasvades need taanduvad, kaovad. On ka selliseid elamusi, mis eelnevaga (rühmaelu internaadis) kokku ei kuulu ja igapäevaelu segama hakkavad, siis on küll psühhiaatrist abi. Ülitundelistel isikutel võib seda olla ja arst siin aitab. Väsimus soodustab ka selliseid elamusi, seega - korralikult puhata. Ikka rääkida isale-emale ja koos leida selgitust.
Sportlik (kehaline) tegevus tugevdab keha ja vaimu.
Psühhiaatrit karta ei ole vaja, ta on sõber.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?