kaasaegne nõiajaht 07.07.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere
Olen elanud viimased paarkümmend aastat ühes ja samas kohas. Naabruses elas üks tüdruk, nüüd siis juba täiskasvanud naisterahvas, keda peeti pisut omapäraseks. Koolis olid tal riietumis-stiili ja pideva lugemisharjumuse tõttu naljakad hüüdnimed, kuid tööl peeti temast lugu ja leidis teine ka elukaaslase, kellega laps muretseda.
Meie inimestes on aga vististi rohkem nõukalikkust, kui võiks arvatagi, nii et hüüdnimede tõttu ehmatas nii meesterahvas kui ka töökohal satuti paanikasse, rääkimata sellest, et last võib-olla koolis narritakse.
Inimest mujale tööle loomulikult enam ei võeta ja isikllikku elu pole ka loota.
Arusaadav, et on teine pidevas masenduses ja sünge või tõsine. Püüdsin teist ise ja oma mõningate tuttavate abil üht või teistpidi aidata, sain aga järsumoelise keeldumise osaliseks. Ilmselt on inimene kaotanud teiste suhtes usalduse ja on otsustanud praegust olukorda kannatada. Ta iseloomule pole ka olukord ilmselt kõige paremat mõju avaldanud.
Ei saa aru sellisest suhtumisest. No kellel siis hüüdnimesid pole olnud. Mu poja üht klassiõdegi hüüti naiteks küberkalkuniks, kas see on ta edasist elu seganud?
Tuleb meelde targa mehe ütlus, et õilis inimene edendab teistes head, õilis inimene ei edenda teistes halba.
Või et kui keegi räägib kellestki halvasti, siis ei tähenda see seda, et teine ongi halb, vaid inimene polegi kellestki hästi kõnelema õppinud.
Kuidas aga nende kõnelejate ohvreid aidata, kui nad enam kedagi ei usu ega millellegi ei looda?
Ette tänades.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Vastus on enda südames. Ise küsid endalt ja ise vastad. Siis tegutseda. Abistamine ei tohi olla teise inimese psüühiline vägistamine - see peab abistatavale sobima. Kui südamest teed, siis sobib. Loom soovib südamlikku suhtumist (ilma jututa), inimloom ammugi!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?