sümptomid 07.08.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere
U. 3 a. tagasi toimusid minu isiklikus elus lahkuminekud ja selle tagajärjel hakkasin tundma teatud vaevuseid.
Hommikul kella 4-6 vahel ülesärkamine, mitu tundi ärkvelolek ja muretsemine.
Unetushetkedel tuletasin meelde vanu patukesi ja häbenesin kohutavalt ning valutasin südant.
Söögiisu olematuks muutumine ja kaalu oluline vähenemine.
Tekkis kohutav töökoha kaotamise ja rahatuks jäämise hirm, mida vastavad ütlused tööjuures kahjuks võimendasid. Et kes sinusugust enam kunagi kuhugi tööle võtab jm. jama, mis õnneks polegi täide läinud.
Tööjuures igatahes tekkis mitu korda paanikataoline seisund, nii et kartsin, et lähen peast segi.
Ennast tappa pole küll kunagi soovinud, sest pean antud lahendust pisut argpükslikuks, aga siiski oli pidev tunne, et olen kõige värdjalikum olend, keda keegi kuskile töölegi ei taha võtta, muust rääkimata.
Tekkisid väga häirivad verbaalsed ja motoorsed tikid. Pidevalt oli tahtmine teha kurku puhastavat häälitsust või liigutust ja üks terve näopool hakkas tõmblema. Esiteks silm, seejärel silmaalt. Väga piinlik oli.
Tänu enese kättevõtmisele ja enesesisendustele sain need situatsioonid kontrolli alla ka ilma ravimiteta. Abi oli ka paarist inimesest, kes mind viletsatel päevadel ei jätnud.
Kui tõsine situatsioon see oli ja kas oleks pidanud julguse kokku võtma ja mõnd doktorit külastama?
Kuidagi piinlik oleks taolise jamaga mingi arsti juurde minna ja kurta.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Soovitaksin kuukese-kaks AD, harjutused ja siis "uued prillid." Aeg see annab (uue suhte), aeg see võtab (muremineviku).
Lahendid olemas, tegutsege. Psühhiaater aitab, vt. varasemaid soovitusi.
Igast murest saab üle!
Ja kus see mure on: näete, kuulete, liigute, olete elus! Muretsemine on ja sellest saab üle.
Tegutsege,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?