Vanavanaema luulud 21.10.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen oma 93aastase vanavanaema ainuke hooldaja. Mutike ei käi juba mitmendat aastat väljas,inimestega ei kohtu...tema pool käin ise iga päev. Muidu ehk poleks väga vigagi,kuid teatud "hullumeelsuse" hood käivad tal peal(mulle avaldab ta neid periooditi):ja kõik on seotud haiglate ja arstidega-küll on temaga haiglas katseid tehtud (juuksed ja tutikarvadki arstide poolt kasvama pandud ja mis seal kõik oli),küll on vastasmaja arstide poolt vallutatud ja teda jälgitakse sealt (oi-üksvahe tuli talt selliseid jälgimismeetodite kirjeldusi,et paku või ulmefilmi stsenaristile), mingi tähtis doktor käivat teda akna alla ja ukse taga kummitamas,täna väitis et hiljuti olla kaks arsti teda vaatama tulnud kuid naabrid ei lasknud neid edasi väites,et küll memmeke siis haiglasse läheb kui vaja on-uurisin täpsemalt,mutike väitis end selle kõneluse ajal üldse voodis olevat ja magavat.Kõigele lisaks teab ta iga möödujat isiklikult,on kursis nende eraeludega ja nende salaplaanidega tema suhtes, naabrid tahavad tema korterit jne.jne. Viimati kevadel kui haiglas oli (maohaavadega),lasin ta peale ravi mõneks nädalaks hooldusosakonda paigutada-olin ise juba läbi põlenud ja tahtsin puhata.
Muidugi algasid peale kojusaamist mingil ajal jutud sellest kuidas hooldushaigla on 100% põrgu eeskoda ja peatohter on sinna sihilikult vanurid kokku kogunud,et nendega katseid teha.
Kui haiglas vaatamas käies küsisin, et kuidas seal on jne, siis lõi käega,et ega ma sulle siin midagi rääkida saa, tulen koju siis räägin.Nuruski end pisarsilmi tükk aega varem koju,et tema ikka tahab kodus surra ja ega ta ju kaua enam ela(5 aastat kuulen juba seda juttu)

Ka arstidele ja kiirabile on mutt samu jutte seletanud-tema kilke peale:"kas teate-ma ütlen teile-ma olen haigla katsejänes" nood kehitavad vaid õlgu ja küsivad minult vaikselt:"see on tal selline jutt jah?!"

Probleem juba selles,et ma ei oska kuidagi tema luuludele reageerida-kui ta asja rahulikumalt võtab,siis kas eiran või kiidan naljaga pooleks takka,vahel aga olen nii omadega läbi et püüan talle selgitada,et mis ja kus ja kes. Siis ta läheb tujust ära, tigedaks, või hakkab naerma ja lõpuks on mul endal tunne, et segi olen hoopis mina.
Ma vajan juba ise abi-iga selline hoog võtab mult endalt jõudu ja elutahet vähemaks,täielik deprekas koos nutu-ja paanikahoogudega mitmendat kuud peal,olen 29 aastane kuid viimased 7 aastat võib mu elust lihtsalt ära kustutada,sest neid nagu polekski olnud.Lausa ootan juba inimese surma,sest enam ei jõua ega taha.
Kuid elujõudu paistab memmel kõvasti rohkem olevat kui mul endal enam on.
Ükskord üks kontrolli tegema tulnud sots.töötaja oli nõus maha istuma ja laskma jutu hoogu sattunud vanuril südant puistada...mõni päev hiljem kui vajaduse peale tulnud arst mingit rahusti moodi asja kirjutas ja see memme nõnda ära uimastas,et igasugused kukkumised ja pearinglused algasid-siis oli muidugi peasüüdlaseks õnnetu pihiema,kes "kindlasti arstil käskis sellist surmarohtu kirjutada"
Rohtudega ongi see jama-et ta kipub siis kergesti kukkuma või veel hullemini reageerima...psühhiaater koju vist nagu ei tule-ja kui tulekski-igasugusest jutust saab memm aru ikka omamoodi ja kuulmistki pole enam...

Ma ei tea-äkki oskate lihtsalt nõu anda-kuidas VAHEL sassi keerava mutikesega käituda?!
ja mis samme siis tuleb ette võtta kui ta nt.ühel ilusal hommikul mind ehk enam ära ei tunne vms.

Üldiselt saan aru,et vanadus,üksindus ,üle pulbitsev energia mida ta enam kuski rakendada ei saa,haiglas kogetud tähelepanu ja hoolitsus - see kõik kokku talle teatud hullusi pähe toobki.
Kas on teada-kas sellised juhtumid lähevad hullemaks ka?Millega asi lõppeda võib? Ja mida ma ise üldse ära teha saan?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Nende väärmõtete kõrvaldamiseks on head rohud olemas, psühhiaater annab.
Muud asjad korraldage sotsiaalsõöötaja abil (on terve rida abiteenuseid sotsiaaltöötaja valdkonnast). - saate veidi hinge tõmmata.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?