krooniline paha tuju? 06.11.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tervist. Olen 30-aastane, abielus ja kahe tütre ema. Olen oma abikaasaga koos olnud 9 aastat ja selle aja jooksul pidevalt suhelnud ka abikaasa perekonnaga. Minu äi minuarust terroriseerib vaimselt oma naisepoolseid sugulasi ja oma perekonda (tema oma sugulased elavad kaugel). Tal on koguaeg paha tuju, nägu on morn, pigem vihane. Õhkkond on pidevalt pingeline, sest ta võib iga tühisemagi asja peale plahvatada, ta hakkab karjuma. Seda on minu juuresolekul, sugulaste seltskonnas juhtunud väga palju kordi. Keegi midagi ei ütle, mul on tunne, et ta ei saa ise arugi, mis ta teeb. Minu abikaasa lapsepõlv on olud väga raske- mitte füüsiliselt, mitte et majanduslikult oleks midagi puudu olnud, vaid vaimne pinge, hirm on valitsenud nende kodus kogu aeg. Ka mulle on see 9 aastaga raskelt mõjunud. Tunnen, et olen juba nagu allergiline oma äia suhtes. Ta on ka väga ebaviisakas, ei ütle tihtipeale tere, ainult toriseb, mossitab, karjub ja on üdini negatiivne, ta nagu vihastaks veel rohkem, kui mina püüan kõigest väest rõõmus olla, ja pinget alandada, suhelda. Viimast ei ole nende peres tehtud pea kunagi, sest minu äiaga on tõesti pea võimatu suhelda - võibolla välja arvatud ilmast. Tal ei ole ka ühtegi sõpra, ainult oma naine, kes ütleb mulle, et ei ole oma meest kunagi armastanud. Kõik on seda olukorda talunud ja ütlevad et selline on lihtsalt tema iseloom, peame sellega leppima. Aga mina tulen hoopis teistsugusest perekonnast, kus saab vabalt millest iganes suhelda, kus tunned iga hetk, et sind armastatakse. Viimasel ajal olen hakanud üle keema ja sellele olukorrale vastu astunud, ja ölnud välja, mis ma arvan, ja nõudnud, et minu äi vabandaks nende kordade eest, mil on minu peale karjunud, ja et ta otsiks endale abi. Ka tema abikaasa tunnistab, et ka mehel endal on raske. Minu abikaasa on õnneks mulle toeks, ta mõistab mind ja ütleb et ma olen esimene kes on tema isale vastu hakanud. Inimesi, kes vaimselt kannatavad, on mitu. Mida ma pean tegema? Ma tunnen, et see olukord segab minu elu, ma lähen sellele mõeldes liiga närvi. Praegu mulle tundub, et terve mehe perekond on nüüd hoopis minu vastu pööranud, et mina olen paha. Nad teavad et nende isaga on probleem, nad ütlevad, et see on iseloom, ja nad ei võta midagi ette - MIKS? Ma tõsiselt arvan, et see ei ole iseloom vaid mingi häire, haigus, mida saaks ravida ehk. Minu perekond on soovitanud mul nendega mõnda aega mitte kokku puutuda, mitte suhelda - loodan et minu abikaasa on selles minuga. Minu perekond on lihtsalt mures minu tervise pärast, sest olen olnud sellest tihti ärritunud ja viimasel ajal selle pärast palju nutnud. Mida ma peaks tegema? AITÄH.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kaks asja: a) lähtepositsioon suhtlemisel olgu heasoovlik, b) oma mõõdupuu, "latt" tuleb paika panna. End solvata ja halba käitumist mitte lubada.
Arstirohu vajaduse peavad lähedased (ämm, ämmapoeg) otsustama. Suhteid äiaga võtta rohkem näitemänguliselt - ta "roll" ongi selline selles eluteatri tükis.
Enda suhtes: puhkus, kerged eneseregulatsiooni harjutused. Esikohale seada oma perekonna probleemid.
Kõik ei peagi kõigiga sobima, aga solvanguid ei tohi olla.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?