pudru ja kapsad (ärevushäire-alkohol-depressioon) 20.07.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Ma olen 19 aastane tütarlaps. Kui olin 16 aastane sain ma ärevushäire koos paanikahoogudega. Pool aastat võtsin antidepressante (Cymbalta) ja sain hoogudest lahti. Sealt maalt jäid alles aga muremõtted enda tervise pärast ja tugev veendumus et ma suren noorelt. Ja nüüdsek olen ma vist küll kõik arstid läbi käinud ja saanud neilt kinnitust et kõik on korras (va reflukshaigus ja kopsuklamüüdia). Mina aga tunnen ennast koguaeg haigena, nädalaid olen voodihaige, siis jälle saan paar päeva peaaegu inimese moodi elada ja jälle hakkab halvem ning jään kurnatuna pikali. Nii palju olen ma suutnud endale selgeks teha, et tegelikult minuga ei juhtu midagi ja tööl ning koolis suudan käia (lõpetasin kiituskirjaga). Aga nii kui päev läbi saab lähen koju ja põen endistviisi edasi. Oma vaevust ei oskagi ma täpselt kirjeldada - üldine halb enesetunne...pea paks, nina kinni, minestamise tunne, kerge erbareaalsustunne ja surmahirm. Surmahirm ei ole mul konkreetse hetke suhtes, vaid olen veendunud, et ma ei ela vanaks, vaid suren lähima 20aasta jooksul. Minu jaoks on 10 a väga lühike aeg. Ning see pidev halb enesetunne on mind viinud lootusetusse seisundisse, ma haletsen end et ei suuda nii noores eas elada aktiivselt ja positiivselt. Kadestan ka teisi energilisi eakaaslasi. Üheltmaalt avastasin ka et alkoholi tarbides on ainus aeg, mil suudan end tervena tunda. See läks aga nii kaugele, et mul möödus 1,5 aastat iga päev purjus olles. Siis muidugi tulid uued hirmus - maksatsirroos jms (tehti maksaproovid ja ultraheli: terve). Lisaks enne paanikahoogusid (14aastaselt) hakkasin ma ka buliimia all kannatama, sellest sain lahti alles eelmise aasta septembris.
Ühesõnaga nüüd on mul tekkinud veendumus, et taoline buliimia ja alkoholismi all kannatanud noor organism ei saagi kauem eksiteerida kui paarkümmend aastat.. Ma olen isegi enda jaoks selgeks mõelnud, et ma ei taha lapsi, kuna ''tean'', et minu organism on liiga nõrks ja ei kannataks rasedust ega sünnitust välja. Muidugi olen jätnud ka mitmeid reise ja adrenaliinirohkeid tegevusi ära, kuna arvan et minu noor süda(ööseti on mul rütmihäired - vahelöögid) jm organismid ei peaks vastu.
Praegu vahetasin tööd ja ärkan hommikuti kella kuuest ning koju jõuan õhtul sama aeg, siis pärast sellist 12tunnist tööpäeva lähen kohe magama ning nädalavahetused magan samuti maha, kuna energiapuudus on metsik. Ülepäeviti joon õhtul ka kangemat (mulle meeldib see mõte et joon end magama, kuna nii ei pea ma enda kurnatust taluma). Teistel päevadel kui ma aga parasjagu ei joo, olen päris segane...mulle ei või kodused mitte ühtegi sõna pärast tööd öelda, kuna ma lihtsalt suudan ainult kisendada vastu, ka kõige heasoovlikumatest lausetest suudan leida midagi solvavat või negatiivsed ja ajan ainult enda jonni ning sõiman kõiki kordamööda seina külge.
Juunis käisin psühhiaatri juures, kes kirjutas uuesti unerohud ja Cymbalta, kuid grammi võrragi pole paremaks läinud. Kas sellest seletamatust halvast enesetundest saab ka kunagui lahti? Mida Teie soovitate?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Reflukshaigus ja kopsuklamüüdia,
= gastroenteroloog annab soovitusi ja rohtu (Omep jms) või soovitab väikese kirurgilise vahelesegamise. Kopsuarst ravib ja suunab tervist oma rohtude ja tarkusega. Need probleemid on kõrvaldatavad ja sportlik ning tervislik eluviis on ka siin kasuks. Printsiip - iga tera tervise varasalve (praegu moes ju termin inim-vara) on kasuks.
Energiapuudus on metsik,
= energia (kehaline, meeleline, hingeline, sotsiaalne) saamine ja kulutamine on reguleeritavad. Põhiprintsiip on nagu spordis: treeening-harjutamine, õppida energiat kulutama, õppida taastuma. Mõlemad komponendid on olulised. Päevik enda juhtimse parandamiseks on vajalik.
Mulle meeldib see mõte et joon end magama,
= alkoholile kindel ei, mineraalveele ja. Narkontsile ei. Ka unega peab lähitulevikus suhtelema ilma rohuta, ilma unerohuta (eeldab psühhoregulatsiooni algtõdede omandamist).
Kadestan ka teisi energilisi eakaaslasi,
= kadestada vaja ei ole, see lammutab ja kulutab asjatult energiat. Teha 179 kraadine pööre mõtlemises ja leida-otsida olukordadest-inimestest POSITIIVSET eeskujuks, mida siis endale repertuaari võtta. Sõjajärgsel perioodil olid ju tuhanded ja tuhanded noored inimesed Külmal maal ja said normaalset elu-õppimist jms alles 10-15 aastat hiljem elama hakata.... Loe elulugusid ja võta eeskuju.
= minu Tervisemaja peatükid raamatust
"Väljavalitu" annavad sulle selle lapse-vankri mõtte ka jällegi tagasi ja hulgi muid positiivseid hoiakuid.
Ja Kodustega sõbralikud suhted taastada - nemad ju hoiavad-armastavad sind kõige-kõige enam.
Igast murest saab üle! Kanatlikkust ja samm-sammult, rõõmsameelselt!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?