Kuidas peaksin mõtlema? 28.09.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen noor inimene ja juba 17-aastaselt alustasin iseseisvat elu oodates esimest last ja alustades kooselu oma praeguse abikaasaga. Sirgusin perekonnas, kus on alati väärtustatud haridust ja elutarkust ning nii lõpetasin lapse kõrvalt gümnaasiumi. Olen end alati targaks pidanud ja seda on ilmselt osaliselt tagant tõuganud ka omaealistest elukogemusevõrra ees olemine. Samuti teadsin täpselt, mis on õige, mis vale ja elu oli turvaline ning lihtne.
Nüüdseks olen aga seisus, kus mulle tundub, et ma ei tea enam midagi. Ma ei ole enam oma teadmiste ja elust arusaamise õigsuses kindel, tunne on, nagu oleksin langev leht tuule käes - võimetu oma suunda kontrollima. Mu mõtted on hajali, meeleolud muutuvad tundidega, homme ma enam ei mõista, miks siia kirjutasin üldse. Inimestega suhtlemisel jätan küll julge mulje, kuid sisimas põen iga öeldud lause pärast. Vahel takerdun eneseväljendamisel, kuna hakkan poole jutu pealt ennast nagu kõrvalt nägema ja siis tundun enesele naeruväärsena.
Ma tegelikult olen tõesti sisemiselt lapsemeelne ja seetõttu ka idealist ja teiste jaoks naiivne. Loodan alati kõige paremat ja unistan julgelt.. .ning ebarealistlikult tihti. Meeskonnas ülesannet täitma asudes on mul ideid tohutult, kuid paljud paistavad teiste jaoks reaalselt mitte täidetavad, kuigi ma ise olen veendunud, et piisava tahtmise juures saab need ideed ka elluviidud. Muidugi ma ei arvesta esimese hooga iseenda negatiivseid külgi, mis mu oma ideed elluviia takistavad ja selles suhtes on teistel õigus - need ideed pole reaalselt elluviidavad.
See sama tendents esineb ka muudes eluolukordades - abielus, sõprussuhetes, koosviibimistel, ja ma tunnen, et ei sobi siia maailma. Kõik on nii hindavad ja tõsised. Kas see on normaalne? Tunnen, et olen teiste täiskasvanute kõrval laps ja parem oleks oma suu üldse kinni hoida. See on aga väga raske, kuna see on nii minulik, need mõtted tahavad välja pääseda mu seest, minus on palju energiat ja see paisub ja pressib, kui ma end ei väljenda. Mida peaksin ette võtma, et tunda ennast selles osas paremini, sest minu sisemist mootorit ei saa (ja ma ka ei taha) ju keegi tükkideks võtta ja nii kokku monteerida nagu temale või ühiskonnale sobilik?
Kas ma pean muutma oma mõtlemist ja suhtumist või peaksin oma asja ajama jõulisemalt lihtsalt, sest tõesti, maailm on nii tõsine ja hindav, aga nii ei peaks olema.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Eneseleidmise kunst ongi maailmas suurim. Võib öelda, et tunnetusetee Taevatähtede juurde on paljuski lihtsam kui endas pesitseva Supertähe avastamine, rääkimata realiseerimisest. Kuulus filosoof S. Kierkegaard jagab siserännaku (arengu) kolmekihiliseks: a) esteetiline (väline sära ja glamuur, s.o. nagu meie tänapäevane meediaga ajupesu ja suuresti riiklik kiidulaul kapitali-ideoloogiale ja tegudele; see aga püsivamat õnne ja enesega rahulolu ei paku), b) eetiline (oma MINA leidmine ja realiseerimine; vt. minu "Hoburaud" kahe basseiniga, neist teine on meis peituv andkuse ja geniaalsuse eelsoodumuste bassein), c) religioosne (Eeskujuks-Juhiks on Jumal; vt. minu 9-astmelise tee 8. ja 9. aste. NB! eelnevalt tuleb läbida eelnevad 1...7 astmed).
Minu arusaamist mööda on vajalik selgusele saada kahes elusihis, kahes eluvankris - töövanker (eriala, milles andekas) ja lapsevanker. Selle kaksainsusega peab ja tuleb enda Mina kasvatada ja kujundada. Siit see: "Läbi raskuste sisemise Õnnetähe poole!"
Inimene elab keskkonnas ja seega ei tohi ignoreerida ka pereelu, ühiskonnas toimuvat. Sotsiaalse sfääri mõjurid toimivad ka nö Murekatla (vt. minu Aurukatel) alumistele kateldele (kehaline, meeleline, emotsionaalne, religioosne) ja seetõttu on siin vaid kaks võimalust: a) kas adapteeruda ja minna seeläbi täieliselt vastuollu enda Minaga või siis jõukohaselt seda sotsiaalset keskonda Muuta.
Kasutada tuleb kõiki käepäraseid võimalusi ja teadmised tuleb ellu rakendada!
Tabletid siin ei aita!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?