Ärevus 04.10.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen lapsest saati kartnud olukordi, kus pean olema mingil moel tähelepanu keskmes - isegi klassi ees vastamine oli tõeline katsumus, rääkimata muusikakooli kontsertidel esinemisest. Ja ma ei räägi siin mingist kergest lavanärvist, vaid asi ikka suht tõsine - süda klopib, käed värisevad silmnähtavalt, lähen näost lapiliseks, suu muutub kuivaks ja hakkan kogelema, sõnad ei taha õieti välja tulla jne jne. Lapsena suutsin selle mingil moel üle elada ja panin kõik lihtsalt häbelikkuse arvele, kuid nüüd, olles täiskasvanud ja õppides kõrgkoolis, tunnen, et ei tule enam selle pideva ärevusega toime. Sündmus, mis pani mind Teie poole pöörduma, juhtus paar nädalat tagasi, kui pidin koolis kaitsma praktikaseminaril oma tööd. Kõik oli väga lihtne ja pidin ütlema auditooriumi ees tegelikult vaid paar lauset. Ka mõistusega sain aru, et ei ole midagi hullu ja kursusekaaslased kah juba ju vanad tuttavad, kuid füüsiline reaktsioon, mis mul tekkis, oli nii tugev, et hiljem mu pinginaabergi mainis, et ta arvas, et ma kukun klassi ees kokku, ma värisesin üle keha nagu haavaleht. Siis hakkasin asja peale tõsisemalt mõtlema ja mõistsin, et lihtsalt pean midagi ette võtma. Tegelikult valdab mind ärevus mõnikord täiesti nähtava põhjuseta - tavaliselt siis, kui teiste tähelepanu pöördub minule (näiteks kui ma seltskonnas sõna võtma pean vms). Isegi oma sõprade seltskonnas, kui jutustan näiteks midagi isiklikku, tekib sama reaktsioon, küll veidi kergemal kujul. Koolis käia ja õppida on mulle alati meeldinud ning alati olen ka olnud paremate õpilaste seas, kuid ainuüksi mõte kevadel eelseisvast seminaritööde kaitsmisest ajab hirmu peale...ning järgmisel aastal diplomitöö...kardan hirmsasti, et minu esinemiskartus võib neile ettevõtmistele vee peale tõmmata. Samuti on plaanis elukaaslasega järgneva aasta jooksul pulmad maha pidada. Tahan, et saaksin kõiki neid tähtsaid sündmusi oma elus nautida, mitte lihtsalt "üle elada". Elukaaslasele pole suurt sellest rääkinud, ta teab vaid, et mul on lavahirm, kuid tal pole aimugi, kui tõsised heitlused toimuvad minu sees. Pole tihanud talle rääkida sellepärast, et tema on hästi särav ja julge isiksus, kardan tema hukkamõistu või ei tea isegi, mida....kord mainisin talle, et soovin pöörduda psühhiaatri poole (depressiivsel perioodil, kui hästi palju tülitsesime), kuid ta mõistis selle hukka ja ütles, et pole mul midagi viga ja et eks see depressioon ole rohkem "moehaigus". Sellest ajast peale pole julgenud eriti seda teemat puudutada ja olen püüdnud olukorrast oma jõududega üle saada.
Mida peaks siis nüüd edasi tegema, et sellest olukorrast välja pääseda ja millest võib see olla tingitud? Enesehinnang on mul üsna madal, sellest saan isegi aru, ning periooditi esineb ka depressiivseid meeleolusid.
Tahaksin käia ära psühhiaatri vastuvõtul, aga elan Ida-Virumaal ja ausalt öelda olen meie kandi tohtrite suhtes veidi umbusklik, leiaks või mõnegi, kes eesti keelt räägiks ja minust aru saaks...ehk oskate soovitada?
Ette tänades,
Hädaline

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Domineerib suhtlemisjulguse ning suhtlemisoskuse tagasihoidlik treenitus, s.o. selles vallas annab palju positiivset harjutamisega esile tuua. Kui näitlejatele on vajalik kuudepikkused harjutamised enne esietendust, siis seda enam vajab seda potentsiaalne oraator-esineja. Kui annab reaalselt sellist esinemis-olukorda õppimisel kasutada, siis tingimata seda teha (nagu näitlejad tekstiraamatuga ja reaalselt rääkides, liikudes, esinedes). Rahustavad tilgad esimesel perioodil on kasuks enne esinemist. Kujutlusharjutused e mõttes esineda. Minu Palve-Meditatsioon aitab liigsest pingest vabaneda. Päevik. Ülejäänud juhised vt. minu Tervisemaja "tubadest". vt. näitlejate elulugusid, et nende treeningute-harjutamiste "uba" tabada.
Head harjutamist!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?