Kas mul on depressioon? 06.10.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mul on pea kogu aeg tunne, et ma vihkan seda maailma, neid inimesi ja ka ise ei ole enda silmis paremas valguses. Tunnen, kuidas ma ei saa millegagi hakkama, ma ei tahagi midagi teha, kardan võõraste inimestega suhtlemist. Kardan isegi ühistranspordiga sõita, sest ei taha võõraste inimestega kokku puutuda. Mitte, et nad mulle kõik vastumeelsed oleksid, vaid kardan, et keegi võib öelda midagi halvasti või vaadata mind pilkavalt. Sellest juba piisaks, et end mitu päeva haletseksin.
Õpin kõrgkoolis ja tohutu katsumus on inimestega suhelda või avalikult sõna võtta. Kuid kõrgkoolis sellest kõrvale hiilida ei ole võimalik. Seega olen mõelnud isegi sellele, et võtan paberid välja. Hirm on ka e-maili teel õppejõududega suhelda, kardan, et esitatud kodutöö oli liiga kehv ning ei vasta nõuetele jne. Kardan seda, mida nad öelda võivad vms. Ja nüüd viimati ei julgenud ma oma postkasti kolm nädalat vaadata.
Emotsioonid vahetuvad kiiresti, aga enamiku ajast tunnen end väga halvasti. Mõtlen kõike negatiivselt, ma tean, et nii ei ole õige, ja olen üritanud ka eneseabi raamatuid lugeda, et kuidas positiivsemalt mõelda jne, ühel hetkel tundub see kõik olevat nii lihtne, kuid siis langen jälle sellesse nn "musta auku". Sõpru mul on ja erak ma ei ole, neile olen rääkinud, nad on püüdnud aidata, võib-olla hetkeks enesetunne paranebki, aga siis jälle langeb.
Mõtlen kogu aeg nii, et ma ei saa millegagi hakkama, ma kardan uusi asju proovida, mida pole kunagi varem teinud, kuna hirmutunne on nii suur läbikukkumise ees.
Ärritun väga kergesti, näiteks juba siis, kui üritan jopet nagisse panna ja jope kukub samal hetkel nagist alla. Ärritun nii, et vannun omaette ja tunnen kuidas seest kõik keeb.
Kujutan asju ette, mõtlen kõike üle, ja sellega kaasneb alati südame puperdamine, peopesade higistamine jne.
Viimasel ajal on tunne, et ei taha voodist püsti tõusta. Kõik päevad tunduvad ühtmoodi, tuju ei ole mitte millekski. Ei taha kellegagi suhelda, tahaksin lihtsalt kõik päevad maha magada. Olen ka mõelnud suitsiidimõtteid.
Nii raske on kõike seda kirjutada, kuid tean, et minuga ei ole kõik korras. Varem olin ma särav, sõbralik, mind ei huvitanud võõraste inimeste arvamus, rääkimata nende pilgust vms, ja ma ei kartnud suhelda. Kuid nüüd võitlen iga päev negatiivsete tunnetega/mõtetega, ei saa neist lahti kuidagi moodi.
Olen palju uurinud ja püüdnud raamatutest abi saada. Arvan, et mul on psüühikahäired. Tegelikult ma isegi ei oska oma seisundit kuidagi defineerida. Aga tunne on kohutav.
Sooviksin teada, et millise psühhiaatri juurde pöörduda, et äkki oskaksite suunata või soovitada kedagi. Ja mis mul viga võib olla?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Aitan. Veidi arstirohtu tuleb kasuks, siis harjutused. Kannatlikkust ja saabki asjad paremuse poole.
Vastuvõtule!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?