Depressioon 03.05.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Ei teagi, kust alustada. Suur mure on olnud mul endaga juba mitu aastat.
Sattusin paari aasta eest täielikku depressiooni. Ma ei tea, kas see võis mind mõjutada,et käisin ravitseja juures. Ei ole kindel, kuid tundus nagu, et peale seda läks asi veel hullemaks. Loodsin leida seal vist hingerahu. Pärast nägin seda sama ravitsejat telekas ja saadetes. Tegemist ei ole hea "Nõiaga". Olin depressioonis enda elus tehtud valede otsuste, tegude ja ka lapsepõlves läbi elatud murede pärast. Usaldasin naiivselt inimesi. Mitmed nurja läinud suhted. Jubedad mõtted süvenesid minus enam ja enam (miks ometi?). Viha enda vastu oli suur. Süütunne tahtis tappa. Tundsin, et ma ei ole mitte midagi väärt. Tahtsin ainult põgeneda. Süüdistasin oma ema, et ta ei kasvatanud minust korralikku tüdrukut, sest kõik algab kodust. Sõbrannade setskond oli mul suur ja teadsin, et seal käib suur tagarääkimine. Kuulsin ükehorra seda isegi pealt. Tõmbusin täielikult endasse. Ei suutnud kedagi usaldada. Kuid sisimas ajas see mind enda juures kõige rohkem närvi, et ma ei julgenud öelda inimestele asju välja. Mõtlesin, et ei taha rohkem probleeme endale tekitada...et oleks targem suu kinni hoida. Oli raske ka raske ennast kehtestada ja inimestele EI öelda. Paljud korrad tundsin lihtsalt, et plahvatan. Ei suuda seda lihtsalt kõike endas hoida. Olin kõiges nii negatiivne. Hommikuti ei olnud mul energiat, et tõusta ja minna tööle. Tahtsin ainult magada. Kuid olen kohusetundlik. Läksin siiski alati tööle. Seda kõike, mida sisimas tundsin, on raske isegi kirjutada. Hakkasin eneseabiraamatuid lugema, et saada sealt toetavaid sõnu ja tuge (see oli ainult ajutine). Järgmine hetk mõtlesin täpselt samamoodi ja ei saanud negatiivsetest mõtetest lahti. Sel hetkel ei olnud mul usaldusväärset inimest, kellele kõike seda rääkida.
Ei saanud ise ka aru, mis minuga õige toimub. Teadsin, et pean midagi endaga ette võtma, muidu võib see halvasti lõppeda. Otsustasin asjad pakkida ja Eestist lahkuda. Olen Eestist ära olnud nüüd üle kahe aasta. Lood on poole paremaks läinud, kuid siiski vahel tunnen et see kõik on jätnud mulle mingi jälje. Ma ei tea isegi, miks ma nii käitun, kuid vahel ma muutun tagasi selliseks, milline ma olin Eestis. Ei saa endast ka aru. Ei taha kellegagi rääkida ja tõmbun endasse. Kui olen teinud milleski vea, siis tuleb tohutu viha enda vastu, et ma ei ole piisavalt hea. Kõige raskem ongi see, et ma ei saa iseendast ka aru.
Kuid nüüdseks võin öelda, et olen parem inimene ja on unistused ja sihid, kuhu poole pürin
Võib-olla oskate Teie öelda, mis minuga toimus ja kas ma peaksin pöörduma arsti poole oma probleemiga? Kas on võimalik, et saan endast selle kõik välja ravida või ei?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tehke minu Palve-Meditatsiooni harjutust (vt- varasemad või Google) ja enese tunnetamine-leidmine läheb õigetesse rööbastesse. Siis minu raamat "Väljavalitu" Tervisemaja suunised. Nii lähevad asjad rutuliselt õigesse asendisse.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?