Mida teha edasi...? 24.05.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tunnen end pikemat aega juba tupikus olevana. Kõik nagu toimiks: mul on armastav endast vanem elukaaslane, omandan koolis kõrgharidust ning püüan ka lisaks müügitööd teha. Aga ma kogu aeg sunnin ennast edasi liikuma, tegelikult ei tahagi mitte midagi teha. Ma ei tea, kuidas kooliga toime tulla, tervis veab alt ja ma ei jõua töid esitada õigeks ajaks. Olen kogu aeg nii väsinud, et enne 12 päeval voodist üles ei saa, vahet pole, mis kell ma magama lähen. Rohkem kui aasta tagasi jäin haigeks, mul on pidevalt väike palavik 37,3 jne. Enam ei mäletagi, millal sellest allapoole oli. Enesetunne on ka halb. On tehtud mitmeid kordi igasugu vereproove, mis põletikku ei näita. Ainus, mis korrast ära, on uriiniproov, olen mitmeid kordi ravi saanud, kuid miski ei aita enam. Kas võib asi olla psühholoogiline? Gümnaasiumi ajal käisin samuti psühhiaatri vastuvõtul, võtsin antidepressante. Vaevu suutsin kooli lõpetada.
Kuna minu ja elukaaslase rahaline olukord on ka keeruline, siis tekitab see pingeid ka meie suhtes. Oleme vahest tülitsenud, kuna olen liiga mossis ja tal nö viskab üle. Samas, ei saa ta ise ka aru, kui pinges olles kõik minu peale välja valab. Siis tulevad minu miinused arutlusele. Need sõnad teevad haiget. Ma ei jõua kõigest rääkidagi... Ei olegi, kellega rääkida.
Kas mul oleks mõistlik pöörduda mõne psühhiaatri poole?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Töö- ja puhkerežiim korda. Õppida õigesti töötama-õppima ja veelgi tähtsam - õigesti puhkama (puhkehetked päeval, minu Palve-Meditatsioon, unerežiim).
Depressioon - veidi AD-d ning uued hoiakud, elusihid paika. (vt. minu raamatust "Väljavalitu" Tervisemaja soovitusi).
Mõistev teineteisetoetus - ühiselt jõuavad kõik rohkem!
Nii lihtne see ongi (teoreetiliselt) ja parasjagu keeruline (praktiliselt). Järjekindlust!
Inimene on sündinud siia ilma selleks, et olla Õnnelik! OLE!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?