Sundmõtted, foobia? 12.07.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen kahekümnendates noorik, kes omab häid ja toetavaid suhteid oma perekonna ja sõpradega. Umbes aasta aega tagasi oli kõik OK, olin rõõmsameelne, sõbralik ja suhteliselt enesekindel. Kuid umbes pool aastat tagasi märkasin, et mu mälu on hakanud nõrgenema. Näiteks lähen poodi ja unustan ära mõned asjad, mis ostma pidin. Alguses arvasin, et see läheb üle, et küllap lihtsalt hetke pingetest või midagi sellist, aga tänaseks kasutan juba telefonimärkmikku, sest olen muutunud suhteliselt hajameelseks. Kuid see pole mu suurim probleem. Mind vaevab veel teinegi mure.
Paar kuud tagasi vaatasin telekast vägivaldset filmi, kus mees pussitas oma terve perekonna surnuks. Selle vaatamisel tekkis mulle kohutav hirm/foobia ja sundmõtted.. Hakkasin kartma, et mis siis kui minugagi juhtub nii, et näiteks purjus peaga lähen lolliks või lihtsalt niisama tapan enda teadmata oma perekonna või midagi. Ja sellised mõtted tekivad nüüd just nugasid nähes või puudutades. Ja mõnikord ka õhtuti voodis lebades tekivad sellised hirmutavad/kohutavad mõtted ja olen hakanud enda mõtteid täiesti kartma ja neid tõrjudes tekib mul kohutav hirm/ärevus, et mine tea, pärast teengi kellelegi liiga või midagi, ja lähen isegi kööki ja kontrollin, et kas kõik noad on ikka ära pandud sahtlisse, kuigi ma pole kellegi vihavaenlane ja mul on kõigiga head suhted ning ma olen väga hea suhtleja ja põhimõttekindel selles suhtes, et ma tean hea ja halva vahet ja, et ma ei teeks kellelegi kunagi liiga. Sõbrad on isegi mu kohta öelnud, et ma olen inimene, kes ei teeks kärbselegi liiga. Ja iga kord, kui mul tekivad need mõtted, ma lähen täiesti paanikasse, olen nutu äärel, sest see ju pole mina, aga need mõtted lihtsalt tulevad pähe. Kui need mulle pähe tulevad siis hakkan endale korrutama, et see pole mina ja, et mina ei teeks nii ja siis mõne aja pärast lähevad need mööda. Enamasti tulevad need mõtted just siis pähe, kui mul on igav või pole tegevust, kui lõõgastun ja tegelen hobide või sõpradega siis ei tule mulle neid mõtteid pähe.
Sõpradele pole julgenud näost näkku öelda või nõu küsida, sest eks endalgi lööks sees jahedaks, kui sõber tuleks rääkima, et tal sellised hirmsad mõtted peas. Vahepeal ei julge isegi enam mõelda, sest enda mõtted hirmutavad ennast ära. Psühhiaatri aja küll sain, tean, et tema suudaks mind kergesti aidata hea nõu ja ravimitega (nagu teistest teemadestki lugenud olen), aga kahjuks saan sinna alles mõne kuu pärast, sellepärast otsustasingi siiagi küsimuse postitada.
Aga siinkohal esitaksingi siis küsimused, et kas need sundmõtted/nugade foobia on omavahel seotud ka mälu nõrgenemisega? Või mitte? Ja kuidas neid mõtteid ise paremini ohjeldada ja vaos hoida nii kaua kuni arstile saan?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Organism on tervik ja kõik omavahel seotud. Seotud ka keha ning psüühika. Tugevdades kehalisi funktsioone (kehaline aktiivsus, sportlik tegevus) paraneb ka psüühika. Siit alustada, et üldine tervisevundament tugevneks.
Apteegist rahustav tee ja minu Palve-Meditatsiooniharjutus (eelkõige esimene samm) on järgmiseks.
Mälu osas: piisav puhkus (töö- ja puhkerežiim) ja teadlik treenimine e mälu kasutamine. Psühhiatri vastuvõtul saab ka neid probleeme täpsustada.
Stress vähendab mälu, rahulikkus suurendab. vt varasemaid soovitusi.
Tegudele.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?