Korduv depressioon. Kuidas toime tulla raskustega? 16.08.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Olen 20aastane neiu ja olen raskustes oma depressiooni ravimisega. Esmakordselt läksin abi saamiseks 2009a septembris Tallinnasse Psühhiaatriakliinikusse. Olin omadega nii läbi ja ei suutnud kuidagi eluga edasi minna. Pidevad suitsiidi mõtted olid mu nii läbi kurnanud lihtsalt. Lisaks veel enda süüdistamine selles kõiges, mis minuga sel momendil toimus.
Mind toimetati kohe haiglasse ravile. Olin seal korraga 2x3 nädalat. Ma ei söönud ega joonud seal alguses ning ei saanud ka arstidega erilist kontakti. Nad hakkasid mind erinevate asjadega ähvardama ning jälgisid mu seisundit ja söömist pidevalt.
Diagnoositi mul raske depressioon psühootiliste sümptomitega ja liskas veel Aspergeri sündroom.
Ma pidin ka kooli ajutiselt pooleli jätma. Käisin siis 12. klassis ja kui ma novembri keskel alles välja sain, ei saanud ma kõigega hakkama ja soovitati mul aasta vahele jätta, et ma uuesti suurtesse pingetesse ei langeks.
Kuid ikka ma ei saanud endaga väljaspool hakkama ning peale uut aastat olin ma uuesti haiglas tagasi. Ravimeid lisati ainult juurde ning kehakaal muudkui kasvas. Lõpus ma võtsin Zolofti hommikul 2 tabletti ja Zyprexat ning Remeroni õhtul.
Ma olin juba neid ravimeid aasta võtnud, kui mul ükspäev käis mingi plõks jälle peast läbi ja ma ei suutnud taas endaga toime tulla. Kui ma arsti ja psühholoogi juures käisin, ei rääkinud neile enam viimane ots tõttki. Sest ma olin loobunud, ma ei tahtnud uuesti haiglasse minna.
Sügisel ma läksin uuesti kooli. Algus oli väga raske, see sisseelamise protsess just. Kaotasin päevaga kehakaalust kilo korraga ja nii mitu nädalat.
Ning sellest ajast on kõik vähehaaval tagasi tulnud. Kõik see, mis mul enne haiglasse minekut oli. Kannatan taas suitsiidi- ja enesehalvustavate mõtete küüsis, unetus jne.
Nüüd on mõneks momendiks jälle pea selgeks löönud, et ma vajan abi. Kuid tagasi samasse kohta ei julge pöörduda. Kardan, et mind hakataks justkui halvustama ja näpuga näitama.
Kuhu pöördudes saaks kiiremini abi? Kas see jääb mind elu lõpuni piinama ning pean terve elu tablettide peal toime tulema?

Ette tänades.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Psühhiaatri abi vajalik, et üheskoos leida õige rohi ja õiges annuses.
2. Ise annab väga palju ära teha: Terves kehas terve vaim! Seega - kerged kehalised harjutused mõjutavad organismi ainevahetust-energiat ja seda ka emotsionaalses ning vaimses sfääris.
3. Oma probleemi-muret jagada - PIHTIDA - mõne lähedasega (kellega on usalduslik vahekord). Seda saab ka ise mõtteliselt teha, mõtteliselt mõne Esivanemaga või Targaga vesteldes, temale pihtides.
4. Ennast ületada - nagu sportlane treeningutega (rõõmsalt pingutades) jõuab uutele kõrgustele, nagu näitleja proovidega jõuab uuele meistelikkuse tasemele. Ületada igapäevaseid eesmärke NAGU sportlikult mängeldes-treenides-võisteldes.
5. Puhkus taastab jõu! Õppida puhkamist, õppida lõõgastumist.
6. vt. raamatust "Väljavalitu" Tervisemaja mõtteid-soovitusi.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?