Ärevushäire ja mõõdukas depressioon 07.11.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 21-aastane naine, üliõpilane. Umbes kolme aasta eest algas minu värisemine - kaelast, n-ö pea väriseb. Püüdsin pikka aega sellest üle olla, ent aasta eest pöördusin viimaks psühhiaatri poole - ka tuju oli mitmeid kuid olnud väga kehv, pidevad ja lakkamatud muremõtted jms.
Värisemist tuli esmalt ette koolitundides õpetaja küsimustele vastamisel jms sarnastes situatsioonides. Olen juba üsna väiksest peale harjunud ka suure publiku ees esinema, sellega ei olnud mingeid probleeme, kuid umbes al. 18 eluaastast see muutus - hakkasin värisema. Sellegipoolest märkasin, et värisesin ka "niisama" - täiesti üksinda olles (nt sigaretti süüdates, arvuti taga istudes, toitu hakkides jne).
Psühhiaater pani mulle esialgu diagnoosiks mõõduka depressiooni. Hiljem hakkas rääkima ärevushäiretest. Kasutasin niisiis 9 kuud sertralini. Tuju läks oluliselt paremaks, masendus- ja nutuhooge enam ei olnud. Keskendumisega ei ole samuti enam probleeme olnud. Üldiselt võin öelda, et olen üsna õnnelik ja eluga rahul. Täpselt senimaani, kuni uus värisemishoog tuleb. Enamasti juhtub see siis, kui pean auditooriumi ees sõna võtma /kusjuures olen enne esinemist üsna rahulik; tunnen, et ei karda mitte kõikide ees seista ja sõna võtta, vaid pigem seda, et hakkan värisema. Nagu öeldud, üldises plaanis ei tunne ma end enam kehvasti, olen üsna enesekindel - saan enda koolitöödega väga hästi hakkama, eraelu üle kurta ei saa, olen stabiilses püsisuhtes, suhtlen inimestega vabalt ja mul on palju tuttavaid, samuti ei karda ma võõraste inimestega ise vestlust alustada jne.
Kuid värisemine viib mu enesehinnangu täiesti alla - kohe päris pikaks ajaks, eriti siis, kui see juhtub suure publiku ees (ning kuna selliseid esinemisi on mul juba päris palju olnud, ja neid tuleb veelgi, on see minu jaoks suur probleem). Enamasti olen oma esinemised siiski lõpuni viinud, hääl ei värise; alati väriseb pea, ja mõnikord ka terve keha. On ka ette tulnud situatsioone, kus ma ei ole suutnud kõnelemist jätkata, ning värisemise tõttu katkestanud.
Niisiis, värisen kaelast täiesti igapäevaseid asju tehes (eelpoolmainitud), ka täiesti omaette ja ilma mingi publikuta; suurem värisemine kipub aga ikka siis tulema, kui esinen publiku ees, või mind tabavad tugevad emotsioonid (viimasel ajal pole neid aga olnud).
Minu 57-aastane ema väriseb samuti ja sarnase skeemi järgi, samuti kaelast. Ent tema igapäevane värisemine on märgatavam kui minu oma - ta võib isegi lehte lugedes väriseda. Tema pole oma probleemiga arsti poole pöördunud ning ei kavatse seda ka teha.
Ise käin endiselt aeg-ajalt psühholoogi vastuvõtul, psühhiaatriga kohtusin viimati maikuus, veidi pärast seda lõpetasin ka ravimite võtmise. Hetkel olen täiesti ilma ravimiteta.
Niisiis lootsin saada Teie poolt arvamust - mida ma peaksin ette võtma? Ühelt poolt ei tunne ma end enam rahutu, äreva ja pidevalt muretsevana, olen üsna optimistlik. Teiselt poolt vaevab mind värisemine, igapäevategemiste juures see nii häiriv polegi, publiku ees on tunduvalt hullem. Ainus asi, mis mulle enda praeguse elu juures kõige rohkem muret valmistab, ongi mu enda värisemine. Tunnen, et selle vastu ei saa ma enam psühholoogi juures käies abi.
Kas on võimalik, et tegemist ei ole siiski ärevushäirega? Kas mul oleks mõttekas pöörduda hoopis neuroloogi poole?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kehaline, meeleline(psüühiline) ja hingeline(emotsionaalne) on omavahel tihedalt seotud. Sisepingete kuhjumisel tuleb neist vabaneda ja tänapäeva inimene kasutab selleks AD-d ning võtab neid mitmeid kuid ja saabki ajutist abi. Vajalikud on kehalised harjutused ja selle järgselt uus hoiak-prioriteedid. vt. minu raamatust "Väljavalitu" ptk ..ristkülik diagonaaliga ja "uuedprillid".
Sellele lisaks on hea harjutus: 1) "Oskan oma parema käe lihaseid hästi pingutada-ringutada "(samal ajal ka pingutada ja ringutada. 2) Ohkega väljahingamine ja mõttes öelda:"Oskan oma parema käe lihaseid mõnuga lõõgastada, rahustada. Kogu keha ja psüühika rahuneb! Samas käelihaseid lõdvestada. Kui parem käsi on 2-3päeva harjutust saanud, siis vasem käsi. Siis jalad. Siis KAEL.: ringutus-pingutus kukla suunas ja siis lõdvestus. Lõpetuseks teha minu Palve-Meditatsiooni esimest sammu. Siis kaela külgedele, ette.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?