Alkohol 27.01.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 42aastane mees, mul on naine ja kaks toredat poega, käin iga päev tööl ja kõik on justkui korras. Ainuke, mis mind vaevab, on sõltuvus alkoholist. Olen täisealiseks saamisest saadik rohkem või vähem ikka alkoholi tarvitanud. Viimased 5 või 7 aastat praktiliselt iga päev. Viimastel aastatel on ikka 200-400g viina igal õhtu kulunud. Olen selle tegevusega oma keha ja vaimu nii ära vaevanud, et kohati on tekkinud tunne, et lähen hulluks. Samuti on olnud selliseid pohmelle, kus keha vappub ja pilti hakkab eest ära viskama. Kõrgenenud on vererõhk ja üldine füüsis on täiesti alla igasugust arvestust. Kõigele vaatamata pole ma kaotanud eneseväärikust ega jätnud tööle minemata. Viimase poole aasta jooksul olen kolm korda proovinud alkoholist loobuda. Esimesel korral pidasin vastu ühe nädala. Enesetunne läks heaks ja mingil hetkel hakkasin jälle jooma. Siis võtsin ennast veelkord kokku ja pidasin vastu kaks nädalat, kuid siis jälle vandusin alla. Praegu on käsil kolmas kord. Olen juba nädala ilma alkoholita aga füüsiline heaolu enam justkui ei taastu. Jõudu on vähe ja aeg-ajalt hakkab lihtsalt paha ning tekib vajadus pikali visata ja puhata. Oma perearstile pole ma julgenud probleemist rääkida, kuna kardan, et kuhugi haiguslukku tekib märge alkohoolik ning see võib takistada edaspidi tööd leida. Kuidas saaksin oma keha turgutada ja viinakuradist lahti? Ma tahan veel elada.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elus - järelikult on veel võimalik.
Psühhiaatri jutule, sest üksi ei vea välja. Pingete maandamiseks on teised vahendid, mitte alkohol. Kohusetunne laste eest viib õige mehe rajale tagasi. Eesti riigi ja rahva käekäik - laste tulevik - vajab ka kaineid kodanikke.
Psühhiaatri jutule!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?