Pimedusekartus ehk nüktofoobia 08.07.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Nii. Ma kardan juba lapsest peale pimedust, kuigi ei oska tuua välja kindlat põhjust. Väiksena, kui koju tulin (4.korrus) meil polnud 1 ja 2. korrusel liikumisanduriga tuled ja ma kartsin minna ülesse, hakkasin kõvasti laulma ja rääkisin iseendaga, kuigi imelik oli olla, sest seal elavad ju teised inimesed ka. Ma jõudsin 4. korrusele juba higisena ja käsi värises lukku keerates. Vahel palusin sõbrannal, et jääks alla ja räägiks, aga see oli väga harva, kui ta viitsis. Nüüd see olukord enam nii paaniline pole. Kardan, aga saan hakkama, seda enam, tuled suurem osa põlevad tavaliselt. Keldri ma kunagi üksi ei julgenud, ma tassisin kasvõi endast 5 aastat noorema sugulase endaga. Aga kui juhtus, et pidin üksi, siis see oli väga raske olukord. Ma kardan kodus pimedas olla. Ma kardan pimedas jala voodi pealt võtta, kuna kardan, et keegi haarab alt. Vahel muutub asi nii pingeliseks, et näen kedagi enda ees ja panen pea teki alla, hakkab väga palav, ma hakkan higistama, aga ma ei talu kuumust, võin minestada ja sp see on raske mu jaoks. Üritasin magama jäädes omale igasugu barbisid ja värvilisi olendeid ette tuua. Nüüd kui olen 14aastane, jätkub see. Kardan minna öösel vetsu. Jooksen mööda tube, pannes käega kõikide tubade tuled põlema...siis tagasi tulles jooksen nagu maratoni, tuled kinni pandes, ja hüpan kahe meetri kauguselt voodisse. Süda hakkab peksma, higistama hakkan. Näen olendeid, kuigi tean, et uks on kinni ja ema on siin. Millegipärast pimedas õues ma ei karda käia, arvan, et sellepärast, kuna ma tean, et siin on elavaid inimesi, aga kodus, isegi kui vanama on, aga ta magab, siis minu jaoks on ta välja lülitunud ja ma olen üksi pimeduses. Ma võingi sellest jutustada, aga see venib liiga pikaks. Mul on see foobia hullemaks läinud, aga meie linnas pole spets. haiglaid. Ja kui psühhiaatrid ongi, siis nad maksavad kindlasti väga palju, sellepärast mul on vaja vähemalt nõuandeid.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Öötuluke on alati hea. Kui võimalik, siis toakoer oleks suureks sõbraks ja abimeheks - tema juba jälgib olukorda 101% hoolsusega.
Eneseregulatsioon ehk oma närvisüsteemi tugevdamine on vajalik. Veidi rahustavat teed või vajadusel isegi mõnda rahustavat tilka.
Kas Esivanemaid ka läheduses on - nemad võiksid ka oma elamisega positsioneeruda nagu "turvamehed".
Kehaline aktiivsus-sport vabastab pingetest ja karastab närvisüsteemi. Kasulik on ka ideomotoorne treening .
vt varasemaid soovitusi.
Sellest murest saad priiks!
Arstionu Jüri

Kas see arutelu oli kasulik?