Bipolaarne häire 24.07.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
olen pöördunud psühhiaatri poole seoses depressioonidega, mis tekivad kord või paar aasta jooksul ja vahelduvad perioodidega, kus tuju on normaalsest kõrgenenum ja kõik, mis ette võtan, lausa lendab mu käes, mul on meeletult jõudu ja energiat. Depressioonide ajal ei ole mul enesetapumõtteid olnud kordagi, aga olen apaatne, ei taha midagi teha ega suhelda, olen omaette, töö ei edene ja olen väga kergesti ärrituv. Kerge ärrituvus kehtib ka kõrgenenud meeleolu perioodide kohta, olen väga äkilise vihaga ja impulsiivne, suudan kiiresti suure jama kokku keerata ja inimese läbi sõimata isegi tühiasja pärast, samas rahunen ka kiiresti.
Psühhiaater arvas, et mul võib olla bipolaarne häire ja sain selle vastu ravimeid, mida võtsin mitu kuud. Ravimid tekitasid suure unevajaduse, pideva uimase oleku, muud efekti ei täheldanud. Unevajadus ei kadunud isegi tablette pidevalt võttes. Kui psühhiaater küsitles mind, kas mul on kombeks raha raisata või alkoholiga liialdada, siis ei ole mul kumbagi. Olen ise ka täiendavalt bipolaarse häire kohta lugenud ja see külg sellest haigusest puudub mul täielikult. Mul pole mingit probleemi rahaga, peale paari õlle kuus ei joo ma alkoholi, ei suitseta, ei seksi ohjeldamatult. Nimetaksin end isegi pedandiks, sest maksan arved alati õigeaegselt, raha raiskan vaid siis, kui saan seda endale lubada, olen kellaaegades täpne ja järgin alati eeskirju ja seadusi ning mind ärritab, kui teised seda ei tee, näiteks lähevad vales kohas üle tänava. Kui sõltuvustest rääkida, siis ainsana olen enda juures täheldanud, et võin mängida tundide kaupa arvutis solitääri või mahjongi, kuni mängu võidan. See ei ole samas hasart, vaid selline tuim tegevus aitab mul mõtteid korrastada, samal ajal mõtlen millestki muust.
Varem olen ka abi otsinud meeleolulanguste puhul (sest kõrgenenud meeleolu ju ei häiri, pigem tuli see ilmsiks vestluses arstiga, ma ei osanud seda ise varem välja tuua) ja katsetanud aastaid erinevate antidepressantidega, aga peale suure kaalutõusu ei saavutanud ma midagi, masendushood ikka jätkusid.
Kummaline on see, et kui jätta pöörasused välja, tundub see bipolaarne muster mul tõesti olevat, sest hooti edeneb mu käes - ja ma ei liialda - tõepoolest kõik. Eriti, kuna mu töö on loominguline. Kuigi suudan seda ka autopiloodil päris heal tasemel teha, tuleb mul hooti see nii hästi välja, et ise ka imestan, kust mu aju kõik need sõnad ja seosed võtab. See tekst tekiks nagu iseenesest, ma oleksin justkui vaid vahendaja. Aga siis tuleb jälle see tuima ükskõiksuse hoog, kus ma ei suuda ridagi midagi loetavat kirjutada, ainult mingit halinat heal juhul, mille pärast on hiljem endalgi häbi.
Veel üks asi - ma ei armasta eriti inimestega suhelda. Vähemalt mitte otse. Ma ei ole häbelik, vaid mulle lihtsalt ei meeldi koos teistega olla. Kui võimalik, eelistan telefonikontaktile kirjalikku, telefoni lülitan sisse vaid siis, kui mul on vaja sellega tööd teha või mingi hädapärane kõne. Kui näen vastamata kõnet, olen väga ärritunud, eriti, kui number on tundmatu ja ma sealt kedagi kohe kätte ei saa. Mind ärritab tohutult, kui inimesed minuga ühendust saada üritavad. Ma ei ava ka töömeili, kui konkreetselt midagi ei oota. Kui olen sunnitud viibima kohas, kus on palju inimesi, leian pidevalt, et teised ärritavad mind. Kes räägib valjusti telefoniga, kelle laps kisab. Hoian end vaos, aga mõttes kujutan ette, kuidas neile alles näitaksin. Mul on väga vähe tõelisi sõpru, aga rohkem ei ole mulle tarvis, suhtlen vaid nende inimestega, keda oluliseks pean. Aga neid inimesi on, nagu kahtlustan, ebanormaalselt vähe. Sellega on selline seis, et olen ise olukorraga rahul, ma ei taha suhelda. Aga mulle endale tundub, et see on kuidagi ebanormaalne ja teiste inimeste tõekspidamistest nii palju erinev, et olen veebist otsinud, ega ma ole juhtumisi psühho- või sotsiopaat. Aga loomadele liiga teha ma ei suuda, järelikult psühhopaat ilmselt ei ole. Seadust ei rikuks ma iialgi.
Kiri sai pikk, aga see on mind lihtsalt juba nii kaua vaevanud. Ma ei saa aru, mis mul viga on ja ükski psühhiaater, kelle poole olen pöördunud, pole ka ilmselt seni veel pihta saanud. Miks siis muidu asjad ei klapi ja midagi ei muutu. Mind häirivad need masenduse episoodid, kus ma ei taha midagi teha, lõikan end maailmast täielikult ära, rikun suhteid (sest tundun endale sellise hädakägarana, et teised nagunii peavad ka mind selliseks - kuigi hiljem selgub, et ei pruugi, vaid ma ise olen tol hetkel nii mõelnud) jne. Kuigi tõenäoliselt ei ole ka need episoodid normaalsed, kus mulle tundub, et olen maailma naba ja saan kindlasti kuulsaks kirjanikuks, olen enda arust (ja vist päriselt ka, sest sellistel perioodidel tõmban inimesi ligi, kellega ma tegelikult ei viitsiks suhelda - tähelepanu on mulle alati olnud rohkem, kui ise soovinud olen) võluv, andekas ja huvitav. Ma ei tea, kas mingil ajal olen ka n-ö normaalne, aga ju selliseid perioode ka on, kus olen lihtsalt rahulik ja tiksun vaikselt. Samas ei tee ma mitte midagi väga äärmuslikku, kuid mind häirib, et mõnikord peavad mõned inimesed, kellest päriselt hoolin, mind liiga emotsionaalseks ja impulsiivseks.
Või on see võimalik, et mul polegi haigust, vaid keeruline iseloom?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Päevik aitab nendele meeleolu-, mõtte- ja tahtemuutuste perioodidele selgust tuua.
2) Ravimite korral ei tohi end nendega "soodaks" teha, ravimi hulk peab optimaalne olema, et töövõime ja elukorraldus õigetes raamides oleks. 33) Enesehinnagule lisaks peab ka kellegi lähedase seisukoht-arvamus käepärast olema, et asi objektiivsem oleks.
4) Koostöö psühhiaatriga "ei võta ka tükki küljest", on soovitav.

Teatud piirideni on need "lainetused e bipolaarsused" täieliselt normaalsed-isikupärased ja neid ei maksa ka liigselt muutma hakata - flöödist ei maks pajupilli tegema hakata.

Päevik aitab neid perioode prognoosida ja seega vajadusel ka arstiabi poole pöörduda.
Kaunist Päikest ja Kuud!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?