Suhted 01.10.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Olen oma elukaaslasega koos eksisteerinud 7 ja pool aastat. Oleme alustanud väga noorelt, mina 14 ja tema 16. Pärast esimest kooselu aastat tegime väikese pausi ca 4 kuud. Meie esimesd kooseluaastad elasime kaugsuhtes. Pärast mehe minu juurde kolimist on kõik hakanud minema nagu allamäge. Ta on elanud minu juures nüüd 3,5 aastat. Sellest ajast saati on ta hakanud kohutavalt palju jooma, teda ei ole kodus, ta on hoidnud minust eemale. Ta on noor inimene ja see kuidas suudab 23aastane noormees iga päev juua on minu jaoks täielikult vastuõetamatu. Olen talle korduvalt öelnud, et mine ravile, sul on probleeme, samuti olen nö. ka ähvardanud, et sa pead mu juurest ära minema, kuna mina ei suuda niimodi elada. Ise alkoholi palju ei tarbi, kuna meie suguvõsas on paljudel probleeme alkoholiga k.a. minu vanematel ning ma ei taha oma elu alkoholi pärast ära rikkuda. Olen enda arvates olnud tugev ja oma eluga väga hästi toime tulnud, kuna olen suutnud lõpetada kooli ja leidnud endale turvalise töökoha. Hetkel olen ma täiesti ennast kaotanud. Meie suhtes on olnud alati mu elukaaslane ülihooliv, armastav jne. Samuti olen ise selline, kes räägib oma tunnetest talle avameelselt, ma ütlen kohe, kui mulle miski meeldib/ei meeldi. Kuid nüüd räägib ta Teistele, et me oleme lahus ja, et ta peab minu juurest välja kolima, millest mina polnud midagi kuulnudki. Küsides põhjust, vastab ta mulle, et tunded on kadunud ja meie kooselu on olnud liiga noorest peale. Nähes mind õnnetuna ütleb, et me võime proovida ehk tal tulevad tunded ja armastus tagasi. Järgmisel päeval saan teada, et tal on olnud kellegagi suhe ca 2 nädalat. Uurisin selle ise välja, kuna ta tundus kahtlane, selle peale ta ütles mulle, et tal on vaja kellelegi südant puistata. OK saan aru, igaühel on meil seda vaja, aga miks seda varjata??? Ma ei ole olnud armukade inimene, ma muidu ei uuri ta telefoni, ei keela tal väljas käia ja olla. Igaüks meist vajab oma ruumi ja oma aega, ma ise vähemalt arvan nii. Kuid siis tuleb välja, et südamepuistamisest oli asi kaugel. Ta räägib mulle väga vabalt, et ta mõtleb talle, ning temaga suudlemine ja embamine on tekitanud temas tunded tema vastu.
Tunnistan ausalt, ma ei oska hetkel sellele olukorrale reageerida, kuna mina teda endiselt armastan, aga ma tunnen, et ta nagu kasutab mind ära. Nüüd tahab ta minuga kokku jääda, aga ei tunnista seda petmist ega kahetse seda. Olen raskes olukorras ja ennast kaotanud, ma tean, et tuleb osata andestada, mida olen tema joomiste puhul korduvalt teinud. Kuid ma ei tea, andestamine võib olla õige, aga kas jätkata kooselu temaga? Mul on tunne, nagu oleks mind igate pidi lõhki rebitud, ma ei ole nädal aega maganud, mul puudub söögiisu, kõik on nagu nii sassis. Sest ma ei tunne teda ära. Ta ei ole olnud kunagi selline ja nüüd äkki kardinaalne muutus. Palun nõu, mida edasi teha. Minu süda murdub, kui ta läheb, aga kui ta jääb, on mul tunne, et ta jääks minuga kokku haletsusest. Ma võin ju talle andestada, aga ma ei suuda seda unustada. Ma tahaks loota, et s.o niiöelda tema meelte segadus. Aga... Palun andke nõu, mida teha.
Ette tänades!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tema alkoholilembus - suhte purunemine on sisse programmeeritud. Tema "geomeetrilised" kolomnurgaharrastused on juba eelnevast tulenev. Mõlemad kokku näitavad: a) alkohol on hetkel temale tähtsam kui teie, b) Lonni naaberkvartalist on tähtsam teist.
Tema jutud ja jutukesed ei maksa enne mitte eurosentigi kui:
a) on käinud ja läbinud alko-ravi ja neli kuud karske olnud. Jutud oma suutlikkusest alkovaba olla jms ei maksa, b) teiseks, elage vähemalt neli kuud lahus - see selgitab kõige olulisema - kas t e m a hoolib teist või endiselt alkoholist ja Lonnidest.
Teie seisukoht peab olema kindel ja kohene, ei mingeid tema lubadusi - vajalikud on TEOD.
Tegudele,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?