Depressioon 18.11.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tunnen ennast kuidagi imelikult, et siia kirjutan, aga põhjuseid, miks minu hing on katki rebitud, on tohutult. Isegi ei ole mõelnud millest alustada.
Nooremana elasin läbi väga vägivaldseid ja traumeerivaid kogemusi, mis jätsid jälje minusse endasse. Ebakindlus süvenes ja tundsin end üleliigsena.
Ei tajunud kunagi pere armastust ja hoidmist, pigem lahati alati minu vigu ja visati mõtteid minu tuleviku kohta, millest ei pidanud mitte midagi saama.
Isa joomine mõjutas suhtlemist koolis ja väljaspool. Enamasti kartsin uusi inimesi. Kartsin, et nad põhjustavad mulle samasugust valu. Kodus olles istusin põhiliselt kapis, sest ma lihtsalt ei talunud enam välja seda, kuidas isa purjus peaga ema kõiges süüdistas. Ja minust samuti mingisuguse pildi kokku pani, et ma olevat kõik tema elu halvaks teinud ja temalt ta raha ära võtnud et ta ei saanud isegi süüa osta endale jne ... Mis polnud muidugi tõsi. Ma teadsin juba üsna väiksest peale, et need on lihtsalt tema jutud ... Aga see ei meeldinud mulle.Tundsin, kuidas viha ja pettumine minus süvenesid. Kuidas ma tundsin, et ma ei taha enam olemas olla. Tahtsin lihtsalt alla anda ja ära kaduda. Samas hoida pilk peal kõigel, mida ta korraldab. Ma sain sellest palju haavu. Sisemisi ja väliseid. Ja ühel hetkel ma ei uskunud enam sellisesse asja nagu perekond. Ma ei tahtnud. Tahtsin lihtsalt eemale. Uskumatu, aga kohtasin just siis oma päästerõngast.
Inimene, kellesse armusin ja kes pakkus mulle peavarju ... Ma tundsin tõesti, et sain loobuda vanadest asjadest ja võin uuesti alustada. Luua oma isikliku perekonna, kusagil mujal. Tõttöelda oleme me nüüd olnud koos peaaegu 2 aastat ja ta on lihtsalt imeline mees. Esimest korda elus olen tundnud ennast turvaliselt ega pole pidanud ennast kuhugile peitma. Olen saanud väljendada oma valu nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja tema on tõesti mõistev olnud.
Mis aga nüüdseks muret pakub, on see, et mina olen muutunud ja samas ei ole. Ma olen veel rohkem ebakindel ega usu asjadesse.
Ja kardan kaotada seda ainsat, kes mulle jäänud on ... Tunnen iga nurga peal seistes, kuidas ta kaob, keegi viib ta minema ja teda enam pole.
Ilmselt see usaldamatus ongi põhjustatud kõigest sellest traumeerivast, mida olen kogenud.
Ma tean, et oma vanematesse tuleb austusega suhtuda, sest nad on kinkinud meile elu ja see ei ole kerge. See tõeliselt raske katsumus ja kogemus kasvatada meist head inimesed ja ma olen ausõna tänulik.
Aga vahel tekib minu sisse küsimus - aga austus oma laste vastu? Austus selle vastu, et sa ei löö neid, ei kiusa ega käsi neil olla midagi. Vaid sa armastad neid sellisena, nagu nad on. Miks siis mul on tunne, et mulle suruti peale erinevaid viise, kuidas ma peaksin olema. Ma ei tohtinud kunagi kirjutada. Ma ei tohtinud rõõmustada looduse üle. Nende jaoks oli see mõttetu tegevus. Nende arust oleksin ma pidanud kasvama sama tugevaks sportlaseks nagu õde ja vend. Aga ma pole nemad. Ma pidin aastaid tähelepanu tangidega nende silmadest püüdma. Ja lihtsalt selle keskel ma unustasin iseenda täiesti. Ma unustasin enda eest hoolitseda ja siin ma nüüd olen. Ma olen täis sellist kurbust. Lihtsalt miski ei kirjelda seda valu. Ja paljud on mulle soovitanud, et mõtle positiivselt ja proovi joogat ja meditatsiooni, aga miski pole aidanud.
Nüüd olen ma nii kaugel, et ma ootan oma esimest last ja ma ei saa abi küsida oma perekonnalt. Olen püüdnud rääkida nendele asjadest, kõigest mida siiamaani kogenud olen, kui õnnelik olen, et lapse saan jne ... aga märkan alati neid vaadates, et nad tegelikult ei kuula. Ema teeb lihtsalt ristsõna ja oma mõtetega mujal ja ma tunnen end nii eemal kõigist.
Isegi minu mees väidab vahepeal, et ta ei saa enam minu tunnete ja tujudega hakkama. Ta armastab, aga lihtsalt ei suuda enam vaadata, kuidas iga päev masendus mind lõhub.
Ja ma lihtsalt tahan olla talle toeks ja tahan temaga õnnelikult jagada neid hetki, kui saame lapsevanemaks. Mis juhtub juba tegelikult üsna varsti. Sest tähtaeg on jaanuaris.
Ma kardan lihtsalt teha rohkem vigu.
Kardan süüdistada. Oleme mehega rohkem tülitsenud, kui ma olen oma arvamused välja öelnud.Tunnen üha rohkem, et erinevad isiksused kooselus on väga rasked. Ja see, et meie puhul on sarnasusi üsna vähe, on tegelikult minu jaoks keeruliseks saanud. Kui ma temasse armusin, siis võibolla tõesti sellepärast, et tema juures oli asju, mis mulle korda läksid, aga nüüd, olles juba nii pikalt koos, tunnen lihtsalt vajadust veel suurema armastuse järele.
Tunnen, et ma ei tea enam, kuidas olla, kuidas käituda. Kuidas oma tundeid väljendada sedasi, et tema ei tunneks ennast halvasti. Kardan, et iga minu tehtud otsus võib mõjutada seda, kas me oleme koos või mitte. Kas see on halb, et ma hoolin. Ma uskusin alati, et see on just suhete juures tähtsaim... Näidata teisele, mis on minu jaoks hea ja mis halb. Püüda talle toeks olla, aga enam ma ei tea, mis on tähtis.
Kõik tekitab valu ja hiljuti, kui hakkasin oma perekonnaga paremini läbi saama ... kolis minu vanem vend oma naisega meie vanemate juurde. Põhjuseks, et korteri üürid ja asjad liiga kallid, nad ei tule toime. Mis aga muret teeb, on see, et peale seda on kõik muutunud. Vend on 23aastane, aga tema naine on üle 40ne. Mina ei saa sellistest suhetest aru, samas ma ei saa kedagi hukka mõista. Mind ei häiri, et nad koos on, naisel on kaks last, mõlemad puberteediealised. Ja üks neist lastest, nimelt tema poeg elab samuti meie katuse all ja vahepeal olid juba jutud, kuidas ta tahaks oma ema sinna meie juurde tuua jne.
Minu enda lapsepõlvekodu muutub justkui mingisuguseks hotelliks.
Öömajaks.
Ja ei ole selles, et ma tahan nüüd et vend koliks välja ja elaks kusagil tänaval. Asi on selles, et minul ei ole enam kohta, kus olla.
Kuna ma ise elasin juba mehega lahus, siis omavoliliselt võeti muidugi vanemate kodus minu tuba, isiklik ruum endale ja nüüd, kui külas käin, ei ole mul isegi magamiskohta. Iga kord pean vaatama, kuhu saan pikali visata. Samuti minu kodused riided topiti lihtsalt kappidest prügikotti ja presstiti kusagile kõrge kapi otsa elutuppa. Mul ei ole enam mingisugust privaatsust. Ma ei saa õhtuti rahulikult magama minnes enam riideid vahetada, kui mitu paari silmasid pealt vaatavad. Samuti kui õiglane on see, et hommikul kell 6 on minul juba uni läinud, sest teised sätivad oma asju . .. ja kolistavad mööda maja ringi. Võibolla ma saaksin ise hakkama, aga mõtlen oma lapse peale samuti. Kui tema ükskord minuga on. Kuhu ma panen ta seal maal olles magama, kui endalegi pean pidevalt ruumi otsima.
Ja mind isegi ei kuulata, kui ütlen, et ma ei taha oma lapsele halba ja see, et nad suitsetavad ruumides iga päev kolm pakki sigarette ja tubasid ei õhutata, on minu jaoks probleem, sest see mõjub minu lapsele. Mis sest, et ma ise ei suitseta. Nad ütlevad et igasugust arsti jama pole vaja kuulata, et ükski laps pole veel ära surnud ega midagi.
Ja lihtsalt see, kui ma ei tohi enam oma kodus telekat vaadata, sest neile ei meeldi, et kui nemad magama lähevad, siis kusagil midagi undab ...
Ja kõik need plaanid, mida tema naine on teinud. Mis puud ta meie aias maha saeb ja mitu kasvuhoonet ta laseb mu isal juurde ehitada ja kuidas toas peaksid olema uued tapeedid jne. See ajab lihtsalt marru. Ma elasin seal majas 19 aastat. Ma lihtsalt kasvasin sinna sisse ja alati kõik oli ühtemoodi hubane, aga nüüd see kõik lihtsalt võetakse sõrmenips ja hävitatakse ära. Mis siis, kui ühel hetkel lähen sinna ja ei tunne seda enam ära.Tean et inimesed peavad oskama muutustega kaasa minna ja et mingil hetkel muutub niikuinii kõik, aga lihtsalt mul on vaja teadmist, et seal on need kohad, seal aias, seal ümbruses, kus ma sain lihtsalt olla. End välja elada.
Ma ei taha tunda, et üks võõras naine nüüd tuleb ja võtab kõik majapidamise üle. Alles hiljuti oli mul nendega suur tüli ...Selle koha pealt, et ma vaatan liiga hilja telekat ja siis ma tõin lapsevankri, mis nad nö mulle andsid siia linna, aga siis tulid nagu õiendama, et kes lubas ära viia jne ja ma jumala rahulikult seletasin, et mina sain aru, et see on kingitus mulle ja mu lapsele, aga siis tuli välja, et see pidi hoopis maale jääma ja lõpuks ma enam ei suutnud. Ma läksin vihast lõhki, karjusin, laamendasin. Ja ütlesin, et mis õigusega nemad tulevad mulle tegema ettekirjutisi, mismoodi mina olema pean. Mina olen pidanud terve see aeg nendega arvestama, aga minuga ei arvestanud keegi. Mis tunne mul peab olema. Näha oma väikest õde esimest korda nutmas ja asju pakkimas, sest ta tahtis ära minna, sest tema jaoks polnud see enam kodu. Mis moodi üldse enam asjad paremaks lähevad. Mu mees oli tol õhtul samuti maal meie juures ja tõesti ta nägi, kui halb mul oli, värisesin peale seda tüli 5 tundi voodis, lihtsalt nutsin ja lubasin, et ma kaon, et ma ei palu kunagi nendelt inimestelt enam midagi ... ja mu mees lihtsalt hoidis mind ja ütles, et ta ei lase kellelgi enam mulle haiget teha, et kui siin on sellised olukorrad, siis ta lihtsalt ei luba mind enam vanemate koju. Tol samal õhtul tüli ajal tuli ema ja tiris mind. Jõuga tiris ja näpistas. Mul oli tunne, et keegi ei mõista ega kuula. Isegi tema oli nende poolt. Kuigi mul on omad mured ja mul on samamoodi vaja abi.
Ta lihtsalt tuli ja küünistas mind ...pani et ma olen samasugune nagu isa. Närvihaige debiilik.
Kuulda oma ema suust selliseid asju. Ma lihtsalt purunesin.
Ma tunnen, et tegin haiget oma sündimata lapsele, sest tean kuidas ema tujud mõjutavad erinevaid süsteeme lapsel.
Ma ei taha mõelda, et temal oleks valus või raske, et ta pidi minu sees olles selliseid traumasid läbi elama. Vahel kardan, et ehk ma ei saa hakkama selle emadusega. Võibolla võtan mingisugused käitumismustrid oma vanematelt üle ja ma lihtsalt ei taha. Kujutasin rasedust varem alati ette ilusa ja rõõmsa sündmusena. Ma tahan ainult head. Ma ei tea, ma tahan tõesti andeks paluda selle eest, et ma olemas olen...Selle eest, et olen võibolla kellelegi haiget teinud. Tahan lihtsalt uut algust. Selgust oma sisemusse ...
aga see on raske. Ma ei tea, millega ma teenisin ära selle. Ma ei tea, miks mul ei ole kunagi olnud peret kellele toetuda. Ma ei tea, miks kaotasin oma elust paljud olulised inimesed ja miks pean praegu oma pead vaevama vanade muredega. Ma ei tea, miks olen nii haige ... Ja ma lihtsalt, ma ei sooviks sellist elu kellelegi teisele ... Keegi pole seda väärt.
Kui iga inimene teeks mitu heategu päevas, oleks maailm parem paik.
Ma isegi ei tea, mis suunas mu elu muutub. Ja ma ei tea, kas tunnen enam kunagi seda õnne, mis tundsin lapsena lepatriinut käes hoides või liivakooke tehes. Ja ma ei tea, mis on põhjuseks, miks ma siia kirjutasin. Milliseid vastuseid ma otsin. Võibolla sellel polegi suuremat eesmärki, vaid lihtsalt teadmine, et sain ühe korra veel kõik selle endast välja elada...
Ja ma ei tea, kas see midagi paremaks teeb. Aga ma saan emaks ja ma tahan paremat elu. Tean, et ma ei saa isegi antidepressante võtta praegu, sest see ei mõju hästi, aga tunnen, et vajan midagi rohkemat kui lihtsalt seda, et keegi ütleks, et see on ainult üks kurb päev, sest see ei ole... Tunnen kogu aeg sedasi, juba väga ammu... Ja see piinab mind. See lõhub kõike, mis ma olen.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Selline pihtimine, muremõtete endast väljakirjutamine on suuresti kasuks. See rahustab, see aitab olevikus ja tulevikus elurada pidi paremini kulgeda.
Praegu on esiplaanil Lapsuke ja naistearsti soovitused olgu esikohal. Jalutuskäigud koos Lapsukesega ja jalutuskäigud kolmekesi (ka koos abikaasaga) on rahustava toimega, on organismi kehaliselt ja vaimselt tugevdav. Puhke- ja toidurežiim loomuliult ka.
Suguseltsi küsimusi saab ja tuleb tulevikus vaadelda. Küll need siis ka korda saab!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?