Toimetulek elukaaslase luuludega 15.01.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mu elukaaslasel on diagnoositud Aspergeri vorm, mida ta ise ei aktsepteeri. Üldiselt on ta väga intelligentne ja saab suhtlusolukordades ka üldjoontes hakkama (kui tal nö head ajad on). Kui aga miski käivitab kriisitsükli, algavad paranoiad. Väiksemate asjadega olen juba harjunud, kuid nüüd on ta tähelepanu alla võtnud oma tervise. Kõigepealt ütleb ta äkki, et midagi on valesti (see on signaaliks, et nüüd läheb jälle lahti) ja siis hakkab ta mingeid asju tundma. Olen mingil määral parameediku koolitust ja praktikat saanud, nii et üldine arusaam inimese anatoomiast on olemas ja vähemalt selle põhjal on need kaebused üldiselt küll mittefüsioloogilist laadi. Näiteks tundis ta, et ta pulss on kohutavalt kiire. Mõõtsin kohe ära - oli tema vanuse ja kehakaalu kohta ideaalpulss. Kui see oli tehtud, siis pulsikaebust rohkem ei tulnud. Süda valutas vasakul küljel, kuni näitasin joonisel ära, kus süda tegelikult asub. Mõne asjaga aga ei oska midagi peale hakata, nt on ta veendunud, et miski tal kõhus liigutab. Ta on öösiti üleval ja katsub muudkui oma kõhtu. Sel korral jäi mu veenmisvõime, endoskoopiavideod, peristaltika definitsioon jms jõuetuks: ta on täiesti veendunud, et miski seal liigutab (ja et see pole gaasid või soolte töö). Ta läks haiglasse ja andis seal täieliku vereproovi ja väljaheiteproovi, mis muidugi midagi ei näidanud - ta on väga heas vormis, teeb sporti ja hoiab tervist, ei joo ega suitseta. Proovide tulemused aga ta veendumust ei kõigutanud. Nüüd on ta ahastuses ja hirmul ning ei suuda magada ja paratamatult mõjub see kõik ka mulle.
Psühhiaatri juurde ei nõustu ta mingil juhul minema, sest ta on veendunud, et tal on kõik korras. Kui proovisin temaga koos veebis Aspergeri testi teha, ei tulnud sellest midagi välja, sest ta näeb ennast ise teistsugusena kui ülejäänud maailm, ta aju nagu lülitaks lihtsalt kõik muu välja. Niisiis vastas ta seal kõik nii, nagu oleks kõik väga hästi (nt nagu poleks tal erilist tundlikkust taustahelide suhtes - tegelikkus on see, et ta ei saa kõrvatroppideta üldse elada), sai tulemuse, et tal on kõik hästi ja oli seda enam veendunud, et nii ongi. Niisiis ei saa ma hetkel sellele loota, et psühholoog/psühhiaater teda nõustaks või ravimeid kirjutaks. Kuidas peaksin paranoiadele reageerima või mida saaks kõrvalt teha, et teda maha rahustada?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Korralik puhkus ja päevarežiim hoiab teda nö normaalrajal. Lõõgastusharjutused ja minu Palve-Meditatsioon vabastab liigsest stressist ja "rajalt väljasõit" väiksema tõenäosusega.
Mitmed rahustavad teed on kasuks. Sportlik eluviis kindlasti.
Sportlasena käigu spordiarsti juures ja spordiarsti abiga saab tema organismi Tervikuna paremaks muuta. Koostöö tohtriga.
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?