Paanikahäired, ärevus 19.03.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Alustuseks märgin ära, et see tekst võib tulla väga segane, kuid ma püüan võimalikult selgelt kirjutada.
Kõik sai alguse peale isa surma, neli aastat tagasi, ning ma võin öelda, et ma olin ikkagi üsna suures masenduses ja depressioonis. Kõik asjad läksid alla mäge, kuid peagi hakkasid edusammud ennast ilmutama ning mu enesetunne ja saavutused muutusid paremuse poole. See oli üks positiivne asi.
Umbes aasta pärast isa surma suutsin ma internetis kohtuda perverdiga. Ta palus end kaamera ees paljastada, kuid ma valetasin talle, et ma lähen toon rohtu ja selle asemel ütlesin emale kõik ära... Umbes kuu aega hiljem ma nägin teda, vähemalt mina arvan, et see oli tema. Punane auto jäi mu selja taga seisma ning veidi maad edasi kõndides oli üks suur must kaubik, õnneks olin ma koos täiskasvanuga, kuid see päev ei lähe mul iialgi meelest, see on justkui õudusunenägu, vahetevahel näen ma seda unes, kuid veelgi jubedamalt, kui see päriselus oli.
Peale seda seika olin ma jälle rahutu, ning absoluutselt igat autojuhti, kes minu taga või ees seisma jäi, ma kartsin. Ma arvasin, et jällegi mõni pervert või siis tolle eelmise ahistaja käsilane... Mu fantaasia on piiritu, võib-olla on ka see üks põhjuseid, miks ma kõiki võõraid mehi ja autosid kardan.
Niisiis, kuhu ma tahtsin jõuda oli see, et ma kardan pigem enda ema ja õe pärast, ma kardan, et äkki juhtub nendega ka midagi. Alati kui nad kahekesi poodi lähevad ma palun jumalat, et nad tervelt ja elusalt tagasi tuleksid. Mõnikord ma mõtlen, et äkki nad jäävad teel koju auto alla ja et nad ei tule enam kunagi tagasi, pärast selliseid mõtteid ma tahaksin endale nii väga peksa anda, vahetevahel löön käega vastu pead või kuidas iganes, et endale haiget teha... Kuid õnneks ma ei lõigu ennast, sest minu jaoks tunudb sedamoodi vigastamine õõvastav.
Tavaliselt ma helistan emale ning küsin, kas nad tulevad juba, et kindel olla, et kõik on korras.
Nüüd viimasel ajal ma mõtlen väga tihti isale ja nutan ennast magama...

Lisaks tegin ma ka siinsamas portaalis oleva ärevuse testi ära ning tulemuseks sain 14p. ehk tuleks kontakteeruda arsti või psühhiaatriga ning nüüd ma siis kirjutasingi teile... Ma ei tea, palju te mind aidata saate, kuid nüüd peale selle teksti kirjutamis on kohe parem tunne.

Kõike head soovides

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Räägi oma mõtetest-tunnetest emale ja õele ning siis rahuned ja teil tekib üksmeele tunne ning hirmud-kartused vähenevad.
2) Tee minu Palve-Meditatsiooni harjutust (vt. eelnevatest vastustest otsinguga) - vabaned liigsetest pingetes, rahuned, paraneb õpivõime, muutud enesekidlamaks ja kartused vähenevad ning kaovad.
3) Mõõdukas ettevaatlikkus on kiiduväärt.
4) Kui tervis ja ajagraafik lubab, siis kerge füüsiline treening on kasuks.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?