Kas psüühikahäire diagnoos on igavene? 11.08.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tekkis huvi liituda kaitseliiduga, aga kui ma psühhiaatri juurde jõudsin, siis tiriti mul arvutist välja aastaid tagasi antud Aspergeri diagnoos. Siis ma võisin küll nii öelda "vaimne fuckup" olla, aga praeguseks on asjad tundmatuseni muutunud. No see selleks, ilmselgelt ei ole mul aega enda tervet elulugu kirjeldada. Aga see selleks.

Et asjas kindel olla, kas mul see sündroom ikka on, uurisin asja kohta netist. Ma saan aru, et mina ei pruugi olla võimeline ütlema, mis haigused, kiiksud ja kõõksud mul on, või kust mul roostetab. Kuid kui ma selle kohta lugesin, sain aru, et miski väga selgelt ei klapi. Seal on ikka selliseid sümptomeid, mis mul ainult silmad risti ajavad ja tähed taevast silme ette toovad. Aga see selleks.

Et asjas ikka veidike veel kindlam olla, tegin mõned online testid sellel saidil http://aspergerstest.net/. Selle järgi ei ole mul kalduvustki aspergerile. Sain iga kord 10 punkti või vähem (mis tähendabki just seda) ja ma ise üritasin veel tagasihoidlik olla ;) Mul ei olnud plaaniski süsteemi tüssata "parema skoori nimel" muuseas. Aga see selleks, sest ega need online testid ei näita vist midagi. Pealegi, arst peab ikka asja ise uurima.

Ja ma saan ju aru küll, et ka kõige hullemad "hullud" karjuvad, et "nemad on terved, nemad on terved!" ja ei aktsepteeri isegi ideed sellest, et neil võiks mõni kruvi paigast ära olla. Kuid küsimus on selles, et kas see diagnoos on igavene ja muutmatu nagu vanajumala sõna mõnes püharaamatus? Netis oli juttu küll mingitest uuringutest, kus räägiti et autistlikud häired ei ole alati püsivad ja et nendest võib nn. terveneda. Kuigi see pidavat äärmiselt haruldane juhus olema. Aga see ka selleks.

Kui reaalselt mõelda, siis variante ei ole tegelikult palju - mul kas on lapsepõlves tehtud valediagnoos ja mul pole kunagi seda nähtust olnud. Või olen ma ise "puuga pikki pead saanud" ja elan teab mis luuludes. Paljud eitavad kõikvõimalikke haigusi, alkoholismi ja üldse kõikvõimalikke probleeme ju ka. Eitamisvõimalust ma ise ei eita, ütleme nii. Või siis kolmas variant - mul kunagi oli see sündroom, aga ma sain nii-öelda terveks. Aga see selleks.

Ütleme, et tegemist on tõesti "haruldase tervenemisega" või siis lapsepõlves külge poogitud valediagnoosiga. Mis sel puhul saab ette võtta? Ja muuseas, psühhiaatril on asjast (vabandust väljenduse pärast) jumalast pohhui. Tema näitab arvutiekraanile ja kaagutab edasi, et näe ekraanil on olemas, järelikult nii ongi. Tema on sama paindlik nagu Damaskuse raud. On see siis kivisse raiutud või mitte? Tahaks sellele paragraffile nii-öelda punkti panna juba ja eluga edasi minna.

Ja väga naljakas on lugeda, kuidas AS sündroomiga inimesed irooniat ei mõista ja kõiki metafoorilisi nalju ja mõisteid sõna otseses mõttes tõlgendavad :D

Loodan, et miskit ikka saab teha. Ette tänades, kui saab.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Inimene elab olevikus! Kui igapäeva tööde ja tegemistega toime tulete, siis on ju OK! Kui Olevikus ja Lihtminevikus psühhootiliste seisundite tõttu haiglaravi (psühhiaatrilist ravi) vajanud ei ole, siis on ju OK!
Kui lapsepõlves on kahtlustatud ja mõeldud Aspergeri sündroomi peale, siis on hea, et Teie vanemad on hoolitsenud ja jälginud vaimse arengu kulgemist.
Tähtis ei ole diagnoos (tolle aja mõistes võis midagi ka selle kategooria alla mahtuda), tähtis on reaalne psüühika funktsioneerimine ja igapäevaeluga toimetulek, toimetulek olevikus, s.o. tänapäeval.

Asperger-autistlik inimene ei tule sotsiaalse suhtlemisega toime, temal ei ole ja ei teki sellist mõtetki, et osaleda Kaitseliidu tegemistes!
Asperger on oma olemuselt n.ö. autistlik psühhopaat (probleemiks endale ja probleemiks teistele). Teie kirjast seda antagonistlikku vastuolu-problemaatilisust ei kajastu. Jne.

NB! Küsimus ei ole lapsepõlve Aspergeri dgn. kasutamises (sinna alla mahub väga vähesest palju paljuni), tähtis on see, et milline on inimese psüühiline tegevus ja elu-oluga toimetulek nüüd, käesolevalt.

Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?