Vastukaja teie vastusele... 29.08.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Sain kätte teie vastuse minu küsimusele, mille leiate siit:
http://www.kliinik.ee/noustamine/psuhhiaatria/id-7/?question=67431#list

Kuid pean kahjuks ütlema, et vastus ei olnud just selline nagu vaja. Võib olla oli mul sõnastus veits vilets? Või saite teie midagi valesti aru? Aga see selleks. Aga mu küsimus oli pigem suunatud selle nn. paberimajanduse poolele. Ma ei otsinud vaimset tuge või midagi, kuid sellest pole hullu, kui inimesse positiivset energiat tahate sisestada! Asi on pigem selles, et kogu see Kaitseliidu krempel, alustades sisseastumisest ja lõpetades relvalubadega on ju üks suur paberimajandus jälle.

Saan aru küll, et inimene elab olevikus. Saan igapäeva tööde ja tegemistega toime tulla küll. Ei ole ka olevikus ega ka lihtminevikus psühhiaatrilist ravi saanud. Ka ei esine mul märgatavalt (minu teada) Aspergeri sündroomiga seotud olulisi häireid, nagu - võimetus või kohmekus sotsiaalses elus hakkama saamisel, eriti intensiivseid huvisid, mis segavad kogu ülejäänud elu, monopoolsete kõnede pidamine nendel samadel "eriliste huvide" teemadel jne... Nendest võib muidugi muul ajal rohkem rääkida, kui soovite.
Mida ma lootsin, on seda, et te ehk informeerite mulle, kuidas ja mismoodi ma saan seda nn. diagnoosi vaidlustada. Siis ei teki mul kaitseliitu astumisel ja seal tegutsemisel mingeid takistusi. Asi on ikka selle "paberimajanduse" poole peal kinni. Ja nagu ma kirjas mainisin, see psühhiaater, kes mulle määrati, ei huvitu sellest, kas ma ikka olen nn. pooleltoobine või mitte. Kui arvutiekraanil näitab vaimuhaigust, siis peab olema vaimuhaigus ja ongi kõik. See meenutab vanasid aegu, kus kehtis loogika, et kui kuningas ütleb "nii", siis ongi "nii" ja ei mingit vaidlust. Kas ma lähen ta jutule ja lihtsalt nõuan, et mulle tehakse uusi uuringuid või mida?

Ideaalis peaks ju olema nii, et kui on kahtlus, kas inimene on vaimupuudega, siis peaks ju kusagil nii öelda seda kontrollida saama. Muuseas on mul määratud ka 80% tööpuudus, aga ise käin rõõmsalt täiskohaga tööl ja saan vaat et pareminigi hakkama kui nii mõnigi kaastöötaja. Isiklukult näen, et mul ei ole vaja töövõimetuspensioni, kui mul põhimõtteliselt ei ole midagi viga. See mõte tekitab nagu parasiidi tunde. Las saab selle raha keegi, kellel tõesti abi vaja ja elus hakkama ei saa. Neid inimesi, kellel keha või hingega midagi väga viltu, on küll ja küll.

Aga nüüd vana teema juurde tagasi - kas ja kuidas seda nn. diagnoosi vaidlustada siis? Ma olen nii umbes 99% kindel, et mul ei ole mingit Aspergeri sündroomi. Ja kui on ka, siis ei mõjuta ta mind oluliselt üldse. Ma lihtsalt ei tea, kuidas see nn. paberimajandus käib. Lugesin küll kuskilt "ravikindlustuse seadusest", et patsiendil on õigus nn. teise tohtri arvamusele. Aga mina tea, mida see täpsemalt tähendab. Ma võin ka füüsiliselt mingil vabal päeval kohale tulla ja asjast selgemalt pajatada. Ehk siis saab asjad klaarimaks.

Mu e-mail on küsimuse juures olemas, saate seda kasutada kui vaja. Rõõmsat päeva ja nägudeni ;)

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Oluline on minu arusaama järgi ikkagi olevik!
Aga lihtmineviku ja kaugema mineviku osas võib loomulikult vaielda:
1) Iga haigla juures on arstlikku tegutsemist puudutav kvaliteedi komisjon;
2) Terviseameti juures on spetsialistid, kes vajadusel selliseid küsimusi arutvad ja vajalikke otsuseid teevad.
Vastused ongi sellised nagu nad on.

Vastuse annan vastavalt saadud infole, sellest tekkinud mõtetele.

Lisa küsimised-täpsustused alati on tervitet!
Parimat olevikku soovides (olen ikka veidi ka jäärapäine ja teiegi omamoodi - see on tore),
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?