Ebastabiilsuse tunne (järg...) 30.09.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere ööd.

Kirjutan uuesti, n-ö järje sellele kirjale: http://www.kliinik.ee/noustamine/psuhhiaatria/id-7/?question=67314#list

Olen lugenud teie raamatut korduvalt. Mingil hetkel oli ta mul öökapi peal lausa nagu piibel. Olen proovinud absoluutselt kõike. Alates palvemeditatsioonist lõpetades iga päev jalutamisega. Mitte miski ei aita. Tõsiselt ei aita. Vahepeal olen siin pannud aegu psühhiaatritele, kuid taas minemata jätnud - järjekord on nii pikk, et see mitu nädalat kuni mitu kuud ootamist on piisav aeg, et ma suudan end jälle ümber veenda ja ei lähe. Ei suuda. Ja siis kirun end jälle, sest tean, et ma peaksin ju... Vastuoluline, kuid saa siis aru, kuidas selline vigane mõistus töötab...

Vahepeal ei ole olukord paremaks läinud, mitte sugugi. Pigem vastupidi. Elasin vahepeal jälle palju jama üle. Mul oli sünnipäev natuke rohkem kui kuu aega tagasi, kuid see möödus kõike muud, kui rõõmsalt. Mu elukaaslane otsustas, et läheb pigem firma suvepäevadele (mis teatavasti ei ole ju muud, kui kollektiivne joomapidu), kui on koos minuga. Kuigi tundub väike asi olevat, tegi see mulle meeletult haiget, teeb siiamaani. Tundsin end taas kõigile mitte vajalikuna ja väga üksi. Veetsingi päeva üksi, sest sõbrannasid mul ei ole, raha ka eriti ei olnud ja üksi ka kuhugi minna ei tahtnudki. Veetsin päeva pisarates arvuti taga rämpsu süües.
Lisaks teatas hiljuti mu ema, kuidas minu perekond mind enam ei vaja. Süüdistasid mind pubekas olemises, sest mina kellegagi ei räägi ja ei suhtle ja kogu aeg ei helista, kuigi samas pole inimesed 20 aastat huvi tundnud minu vastu mitte mingilgi määral. Ütles, et vihkavad mind ja ei soovi mind enam oma ellu. Kuigi nad ei ole olnud kunagi mingi pere ja mina olen alati seal sees olnud vaid must lammas, tegi ka see meeletult haiget. Veri oli siiski paksem kui vesi. Mees mind ka siis lohutada ei osanud/tahtnud/suutnud. Ütles vaid, et jätaksin need idioodid ka oma elust välja ja nüüd on tema pere minu uus pere. Aga mis siis, kui ka nemad mu jätavad? Mis minust siis edasi saab? Olgugi, et ta/nad praegu siin on, tunnen ma end ikka väga üksikuna. Ilmselt jälle kaitserefleks vanast ajast. Palju kergem on end tunda ju pidevalt üksi, kui end avada kellelegi, kes jälle meeletult haiget võib teha. Ja tegelikult on teinud ka - ma saan aru küll, et mees on teist tüüpi inimene kui mina ja tunnetest ei räägi, kuid ma tahaks vahel kuulda seda, et ma talle kalliski olen. Siis ei tundukski kogu mu elu päris lootusetu ehk olevat, kui keegi hooliks (ta kindlasti teeb seda, muidu ta ei elaks minuga koos, kuid harva näitab seda välja).
Ma ei oska selle üksindusega mitte midagi ette võtta. Kõik need mehe käitumised, mu pere käitumine, kõigi teiste käitumine... mulle tehakse nendega liiga ja mina ei saa aru, kas asi on minus. Ma nii väga, kõigest väest, üritan hea inimene olla, hoolin kõigest ja kõigist oluliselt rohkem, kui ma vastu saan, käitun nii, nagu ma kõige paremini igas olukorras oskan... ja ometi saan vastu kõike seda jama, mis mu hinge peaaegu puruks teeb. Ehk ma ei saa aru, mida ma teen valesti, et kõike seda ära teeninud olen?
Mu tee ei ole endiselt mind arsti juurde viinud. Kardan. Ometi näen ise, et asi läheb iga päevaga hullemaks. Mida siis teha? Iseennast ma aidata ei oska, kuid ei saa teistel ka seda teha lasta. Vaevalt seda keegi tehagi tahaks. Ja üle kõige kardan ma seda, et kui keegi mind tõesti aidata tahakski, siis ilmselt ma ei laseks. Tunnen ennast liiga hästi. Kardan kellestki teisest sõltuda ja seda, et mis siis, kui ma sõltungi ja jälle vastu näppe saan? Kui keegi tahabki aidata ja mina ise end aidata ei suuda ja jälle haiget saan? Mis siis, kui asi lõpeb hullemini, kui see praegu on?
See, et minuga ei ole kõik korras juba kaua aega, tõestab nt see, et ma olen kaks korda üritanud enesetappu. Esimene kord 7, teine kord 5 aastat tagasi. Nagu näete, siis mõlemal korral ebaõnnestunult. Sellest ei tea ka mitte keegi peale minu (ja nüüd ka teie). Olen sellele korduvalt mõelnud ka nüüd. Pidevalt, hoogudena, ja palju ning juba väga väga kaua aega (mitu aastat kindlasti). Ja just enamus ajast selles võtmes, et kui nii meeleheitlik tegu teha, siis keegi ikka mõtleb, hoolib, igatseb ja kahetseb. Isekas mõte ju, eks?
Ei oska nagu endaga elada enam. Väga ei taha ka. Närin ka küüsi, juba sellest ajast, kui ma end mäletan. Olen tulutult sellest vabaneda üritanud, ei suuda ka seda. Ilmselt tuleb ka see kogu sellest vaimsest häiringust.
Eesmärgid mul on, unistused ka on, mõni osa neist tänu raskele tööle täitunudki, kuid see kõik tundub väga tühine kõige selle muu kõrval. Unistamine on veel ainus asi, mis mind elus hoiab, sest kui see mult ka ära võetaks, ei oleks mul enam mitte midagi. Ma ei saa tähelepanu panna tööle ja õppimisele, sest kogu see muu jama, kogu mu häiritud vaimne tervis ja kõik see, mis mind kogu elu jooksul vaevanud on, ei luba seda. Ma oleksin nagu pidevalt halvatud, nii vaimselt kui vahel lausa füüsiliselt. Palju on neid päevi, kus ma voodist väljagi ei saa ja kooli ja kõik muu päeva pikalt saadan. Ei söö, ainult olengi voodis kas arvutis, teleka ees või vahin niisama lage ja nutan. Pidevalt ja kogu aeg nutan.
Väga pikk kiri tuli. Konkreetset küsimust ka seekord ei ole. Kogu kiri ongi üks suur küsimus. Küsin pigem taas teie hinnangut, mida teha? Mida teha selle halvatuse ja nende mõtetega? Kuidas hakkama saada ja edasi elada?

Soovin Teile kõike head ja paremat!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Vahepeal olen siin pannud aegu psühhiaatritele, kuid taas minemata jätnud - järjekord on nii pikk, et see mitu nädalat kuni mitu kuud ootamist on piisav aeg, et ma suudan end jälle ümber veenda ja ei lähe.
= minu tel 56463830 Teisip või siis Neljap. hommikul (kell 09:02+/- 10 min) ja siis selgub, kas selleks päevaks või järgmiseks korraks annab lisanumber panna. Kindlasti tulge vstuvõtule.

Elukaaslane otsustas
= ega neid omavahelisi suhteid tabletiga korda ei tee. Tabletid-harjutused võtavad lisapingeid maha ja siis saab suhteid rahulikus miljöös korrastada. Ikka kahe ketta (minu ketas ja tema ketas ja need osaliselt kaetud - tekib kolm piirkonda: ühisosa ja mõlemi provaatosa) printsiipi arvestada, ühisosa tugevdada ja privaatset osa võimalikult vähem torkida. Aga need piirid tuleb selgelt ja õlemile poolele ühese arusaamisega paika panna.

Rämpsu süües
= sõõmine/periooditi ka mitte söömine viitab depressiooile. Depressiooni vastu tegutsemise variandid olemas - veidi on ka AD vajalik. Hiljem - kui meeleolu normaliseerunud - saab ka põhjusi-olukorda enda ümber muuta, oma suhtumist muuta, muuta...

Ehk ma ei saa aru, mida ma teen valesti, et kõike seda ära teeninud olen?
= kõrvaltseisja oskab siin asjalikku nõu anda (esivanemaist keegi, ...psühhiaater).

Olen kaks korda üritanud
= kui eelneva paremuse suunal liikuma saab, siis see teema vajub suuresti tagaplaanile.

Probleemidele on lahendid! Otsija leiab ja rakendab neid!
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet
/plaanin 25.08.2043 oma 100. sünnipäeva pidada;
oled kutsutud!/

Kas see arutelu oli kasulik?