Co-dependency sündroom 03.11.13 / Psühhiaatria
Külastaja küsib:
Tere!
Olen internetist lugenud nüüd juba üsna mitmeid artikleid nartsissistliku isiksusehäire ja "co-dependency" sündroomi kohta. Nende artiklite alusel on mul kahtlus, et kannatan ühe ja/või mõlema häire all. Minu 7a kestnud suhe on nüüdseks purunenud - põhjuseks minu domineerimisvajadus, permanente probleemi eitus, eelarvamus ja oma tunnete/mõtete ning käitumismustri omistamine teisele inimesele, isekus ja teiste tunnete mitte arvestamine, negatiivsus, armastuse vajadus ja oskamatus seda teisele näidata. Tegelikult ma ju armastan oma meest siiani, aga otsisin ettekäändeid, miks mitte teha nii, nagu mu mees soovitas juba aastaid - minna spetsialisti vastuvõtule. Tõin ettekäändeks, et ma ei oska selgitada oma muresid ja neid vigu, mis teine pool minus leidis. Hakkasin kohe temas endas vigu otsima. Nagu laps lasteaias, ausõna. MA võtan mõistusega selgelt, et mul on probleem, aga sellest ei aita. Ma vajan abi.
See viimane suhe ei olnud minu esimene, vaid mitmes-mitmes. Kõikides suhetes olen ma domineerivaks pooleks olnud. Senini olid mu elus minust rumalamad mehed, aga Tema oli nii teadmistelt, kogemustelt ja igas mõttes minust kordi ja kordi üle. Ma olen eluaeg soovinud endale sellist tarka ja emotsionaalset meest, aga kahjuks ei osanud teda hoida. Olen süüdi oma mehele ema mängimises, pidevas kontrolli enda kätte haaramises, vaidlemises, ettekäänete ja vabanduste leidmises. Ka manipuleerimises, valetamises ja isegi suitsiidiähvardustes, et ta mind maha ei jätaks. Märtri mängimises ja isegi kui tegin talle haiget, leidsin viisi, kuidas ennast selles osas kannatajana näidata.
Tean, et ükski mees ei soovi seda, et naise jalas on püksid. Viga meie suhtes ei olnud mehes - ta oskas majandada, võttis alati vastu eluterveid ja arukaid otsuseid, oli armastav ja hea. Aga minu käitumist ta enam ei suutnud taluda. Tema arvates ma näitasin talle pidevalt koha kätte, kes ta on ja kuhu ta kuulub ja kahjuks seda mitte positiivses võtmes. Tõstsin viimastel aastatel häält iga asja peale või siis lihtsalt karjusin. Isegi meie poega lõin mitmeid kordi, kui olin mehe peale vihane ja kui siis sel ajal poeg juhtus midagi üleannetut tegema või kui ta soovis minu tähelepanu, mida ma ei suutnud anda.
Süüdistasin meest, et ta ei arvesta minuga, jne. Põhimõtteliselt süüdistasin teda kõigis asjus - ka enda probleemides, mis polnud temaga kuidagi seotud. Ka selles, kui ma ei saanud poja korralekutsumisega hakkama. Kui mul enam temast jõud üle ei käinud ja ta mind lihtsalt enam ei kuulanud. Kui mul oli halb tuju - teadmatagi miks, siis kohtlesin meest vastavalt, andmata aru, et tema ei ole ju süüdi minu meeleolukõikumistes. Iga väiksemgi katse minu vigade näitamise suhtes lõppes totaalse fiaskoga - ma hakkasin lausa üle kere värisema ärritusest ja kes teab millest veel. Süüdistasin Teda, et ta ei suuda minust aru saada, et vajan Tema julgustust ja hellust. Kui lapsik käitumine!
Ta tõesti oli tasemel mees, kellesarnast ma soovisin endale ja olin alguses väga õnnelik. Minu rahulolematus endaga ja pidev negatiivsus on ilmselt peamiseks põhjuseks, miks olen nüüd pojaga üksi. Hingatagi on raske ja mõelda, mida ma ise olen teinud. Mu vanaema ja ema on samasugused - domineerivad ja kontrollifriigid. Emal kaks abielu karile jooksnud. Ma vihkan nende käitumist kõrvalt vaadates, aga ise olen täpselt samasugune.
Oskan väga hästi teistele nõu anda, kuidas käituda ja peresuhteid hoida. Aga ma ise ei suuda/suutnud oma peret hoida.
Mul on näiliselt elu korras. Olen teiste arvates rõõmsameelne ja alati abivalmis. Mu sõbrannad ei suuda aru saada, kus ma probleemi näen, kui olen küsinud nendelt oma käitumise kohta. Nad ei saagi aru saada, sest nad ei ela minuga koos päevast päeva. Väljas ja külas, sõpradega ja töökaaslastega olen alati rõõmsameelne ja heatahtlik, kuigi töökaaslastega tuleb ka ette, et kui mul on midagi vaja, siis alati peab seda mulle KOHE võimaldatama. Ehk et ka tööl ma ilmutan domineerivat käitumist.
Darlene Lancer'i veebilehelt leitud "Co-dependency syndrome" (vabandan, et ei tea selle eestikeelset vastet) kirjeldus vastab täpselt minu isiksusele.
Kas ma peaks pöörduma psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtule? Palun soovitage selle haigusega tegelevat arsti Tartus.
Ette tänades.
Arst vastas:
dr Jüri Ennet
Psühhiaater
Erapsühhiaater
Ülikooli Psühhiaatriakliiniku juures töötavad nii psühhiaatrid kui ka kliinilised psühholoogid, teevad koostööd. Sealt saate abi.
Puhtaid isisksusetüüpe ja isisksusehäireid (kui nii nimetada) ei ole, aga see polegi tähtis. Tähtis on ennast tunda ja seda tunnetatud Mina siis teatud piirides ohjata, "taltsutada", juhtida.
Inimsuhted on kahe inimese vahelised suhted ja ka siin annab palju end koolitada, kasvatada, kujundada.
Vundamendiks on impulsiivsuselt raatsio suunas, "välgutamiselt" sujuv-rahuliku käitumise suunas. Sport ja Yoga ja psühhoregultasioonivõtted on siin suureks abiks.
Heasoovlikkus, südamest tulev soov anda teisele, andmiserõõm - see on oluliseks suhte parandamise abinõuks.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet
Nõuanded teemal: Psühhiaatria
aspergeri sündroom
Püüdsin netist uurida, kuid tulutult - kas aspergeri sündroom, autism - võivad olla pärilikud? Kui ühel lapsel on esinenud, kas on olemas tõenäosus, et võib olla ka järgmisel lapsel?
Vastas dr Jüri Ennet
Aspergeri sündroom.
Seisundile on iseloomulik autismile tüüpiline sotsiaalse suhtlemise kvalitatiivne häire koos huvide ja tegevuse piiratusega, stereotüüpsusega ja ühetaolisusega. Autismist erineb ...
klimmel-feili sündroom
Tere!
Mida kujutab endast Klimmel-Feili sündroom? Kas see antakse järglastele edasi (minu elukaaslasel on selline asi ja ma tahaksin teada, kas temaga saadud lapsed tuleksid n-ö tavalised või see ...
Vastas dr Jüri Ennet
Klimmel-Feili sündroomi ma ei tea. Milline on haigus? On Klippel-Feili sündroom, aga see ei ole minu eriala.
klippel-feil syndrome
Fused vertebrae, especially cervical spine (C3-C4), ...
Vaata kõiki nõustamisi