Närvid läbi, äkki oskate aidata 14.11.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Alustan siis algusest, lapsepõlv polnud kuni põhikooli lõpuni just roosiline, nimelt just kooli poolt, olin tagakiusatav, kodus, peale vanemate lahutuse, mille mina arvatavasti siis alla surusin, ei toimunud muud midagi erilist. Kodu korralik ja ema vanemad olid meile alati toeks, tunnen muidugi siiani ennast solvunud just olevat isa peale, kuna tuli välja, et mina nagu olin teisejärguline laps, see tuli välja lahutuse käigus, kogemata vale kõne pealt kuulamisel. See kummitab ikkagi siiani alateadvuses, kuigi emaga suhted praegu väga normaalsed. Järgmine hullus oli vanematest kaugel, suutsin rasedaks jääda ja hakkasin üksi oma last kasvatama, siis oli ka uhkus ja upsakus, kuna suutsin emaga enne kolimist väga tülli minna, elasin sõbranna vanemate juures, kes olid minu jaoks ka elukorralduse suhtes ikkagi väga võõrad, kui laps sündis, visati väikese lapsega mind sealt kahjuks välja, siis sain pool aastat elatud oma sõbranna juures, kuni vanal tööandjal hakkas must hale ja nõutas mulle kööktoa töökha, kus lisaraha teenida, lapse isa loobus meist automaatselt kui kuulis, et rase olen, ja süü ikkagi temas. Ta teadis tookord, et võib nii minna, ma hoiatasin teda korduvalt enne. Hiljem tuli muidugi välja, et talle meeldiski naisi omada ja ta järgmised elukaaslased kahjuks isegi vägivalla all kannatanud, selle kohta võiks öelda, et hea, et hullust nii kergelt lahti sain, aga sel ajal olin ikka väga depressioonis ja paar korda üritasin endale isegi viga teha, tänu sõpradele sain jamast üle, aga mingi jälje on see vist ikkagi jätnud
Järgmine etapp, poja oli paariaastane, muutsime elukohta, siis tuli kõige hullem, minu sugulane otsustas mind seksuaalselt ära kasutada, vägistada sõnaotseses mõttes. Selle eest sai ta vanglakaristuse, selle jamaga tuli aga mulle juurde lisatööd, pidin kohe tööle hakkama topeltkoormusega + koduloomad pooleks aastaks, kellest linnatüdrukul polnud halli aimugi, sedasi siis jälle kõik alla surutud faasis, ühegi professionaaliga suhelnud ei ole nendel teemadel, arvan, et see supp kokku on praeguste probleemide algpinnaks. Olen töötanud nüüd juba üle 20 aasta kokana, igati motiveerimata ja füüsiliselt raske töö. Aastatega on muidugi töötingimused paranenud, aga eelnev on andnud tugeva tõuke edasiseks, 8 aastat tagasi olid seljataga suured probleemid, sai taastusravides käidud ja ravimeid tarvitatud, lidokaiin otse lihastesse mõjus krampidele kõige efektiivsemalt. Siis diagnoositi fibromüalgia. Nüüd asi aga tükib juba mõistusesse, olen väga ärrituv ja pisarad iga tühja asja peale väljas, tekitab rindkere valusid ja mao probleeme, hiljuti mõõka neelates ei avastatud hullu midagi, aga minul tunne, nagu hakkaks surema. Käed tükivad valutama ja värisema, kaldun tühjast melanhoolsusesse, tunnen, et ei suuda enam oma tööga piisavalt hästi hakkama saada. Kui halb hakkab, siis ikka nii hullusti, et lausa maha peab istuma. Pingelise ja kiire aja ajal pole see aga väga võimalik. Perearst soovitas siiski pöörduda neuroloogi juurde ja psühhiaatri juurde. Ma ise tunnen, et kõik hakkab üle võlli käima, ei tahaks päris segasena lõpetada, on veel mõneaastane pesamunagi vaja üles kasvatada. Oleks vaja ravi leida ja kas peaks mingi rahulikuma töö äkki endale leidma, mida näiteks oma tempos teha saaksin. Kas gruppi on võimalik selle haigusega taotleda, ei oleks kunagi uskunud, et närvihaigused nii hullusti võivad töö tegemist ja elu mõjutama hakata. Füüsiliselt on igasugune töötahe ja jõud kadunud, hullemaks teevad asja muidugi rindkere mao valud, need kohati ikka väga tugevad, nüüd tarvitan Vivmovo tablette, see leevendab rindkere ja mao valusid, rahustitest tarvitan Bromasepaami , see teeb suht tuimaks ja uimaseks, siis selline ükskõikne olemine, Salymbra12,5mg ajas une pealt ja ihu sügelema, peale sünnitust üks aasta oli aeg, kus oma eluga eriti hästi hakkama ei saanud peaaegu aasta, siis polnud hullu, olin kodus ja lapsega sain hakkama, lihtsalt ise olin väga viletsas olukorras, võtsin kaalustki alla üle10 kg, kuna ei saanud süüa, aga maos peale väikse põletiku polnud midagi. Ühesõnaga kui keegi selle põhjaliku jama, mis minu elu saatnud on, oskab mind aidata, oleks tore. Pean lisama, et kodune elu vägagi korras ja pere toeks mulle, aga tahaksin ikkagi oma panuse ka anda ja ise ka kuidagi elatist teenida, olen seda eluaeg teinud, aga ei tahaks ka selle rabamisega hullumajas lõpetada või ennast ära tappa. Püüan olla rõõmsameelne, käin rahvatantsus ja laulukooris ja üritan mitte üksi jääda. Tööandjaga veidi raskem, nad ei saa kahjuks aru, mida tähendab fibromüalgia või närvihaigused, enne kui inimesel vist katus täiega ära sõidab. Kui oskate mind kuidagi aidata või nõu anda, oleksin väga tänulik, LP .

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lopsakas depressioon mitmete kaassümptomitega (eellugu ka vägagi murederohke).

Olemasoleva info põhjal mõtleksin:
a) Salymbra samm-sammult ära lõpetada.
b) Broomasepaam on kergesti sõltuvust tekitav - sellest ka tasapisi loobuks.
c) Uue ravimina võtaksin kasutusele Mirtasapiinirea ravimid (hea antidepressant, hea rahusti, annab keha ja vaimujõudu ainevahetuse kvaliteedi parandamise kaudu, väga hea und soodustav ravim -seetõttu võtta õhtul).

Aga ikkagi koostöös psühhiaatriga, raviarst näeb ja kuuleb konkreetlelt visiidi ajal ja see info on ju palju põhjalikum.
Sellel hetkel kui raviarst seda ravi määras oli see ilmselt parim valik.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?