Sotsiopaat ja ravivõimalused 13.01.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Alustaks sellest, et kontaktiks märgitud e-mail on täitsa toimiv. Olen 22aastane meestudeng ja viimasel ajal olen üha rohkem mõelnud oma elule. Rohkem hakkasin sellele mõtlema, kui tutvusin terminiga sotsiopaat. Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem ma arvan,et ma võin olla üks nendest. Vaadates vikipediast sotsiopaadi omadusi, siis ausalt öeldes on mu vastused sellised:
a) Puudub igasugune empaatia - ei suuda inimestele ja nende muredele kaasa tunda, ei tunne hirmu millegi ees, ei suuda ennast teiste inimeste olukorda panna, on ainult minu vaade ja on valed vaated...lühidalt öeldes on mul täiesti ükskõik kõigest.
b) Kalk hoolimatus teiste suhte - Erandina see, et oma lähedaste sõprade eest hoolin ja olen võtnud nad oma tiiva alla selles osas, et ei lase ka oma sõpradele pähe kunagi istuda. Kui kellelgi on nendega probleeme, siis on neil ka minuga probleeme.
c) Tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine – Tõsi, mind ei huvita reeglid või muud tavad. Minu jaoks on kõigel hind ning ma ei suuda (pigem ei taha) aru saada, miks inimesed nööri mööda kõnnivad ning mis asi on „inimväärtus“. Kui asi pole rahas mõõdetav,siis pole see midagi väärt. Minu jaoks on alati tähtis olnud tulemus - see kuidas midagi saavutatakse, mulle huvi ei paku. Probleeme on ka seadustega, sest need tunduvad minu jaoks mõttetud ning probleeme valmistab politsei (politsei kui tervik, kuna nad on saamatud tõprad, kes ei tegele mitte millegi kasulikuga ning liikluspolitsei, kuna nad kulutavad mu aega) keda ma ei salli silmaotsaski. Mõni trahv on ainult kiiruseületamiste eest vormistatud, kuna eluga kohanemine on nõudnud seadustega väga hästi kursis olemist, et mitte endale pähe lasta istuda. Pahandustest ja kriminaalsest elust suudan ennast siiski eemale hoida, kuna mõistan, et korrarikkumistega võib kaasneda karistus - Ma ei ole nõud oma elu raiskama kuskil trellide taga mitte millegi eest ja seetõttu ratsionaalselt mõeldes hoian ma ennast sellistest asjadest eemale, mis aja raiskamisega võivad lõppeda
d) Võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi - Mu sotsiopaatia ei väljendunud minu arust kunagi varasemas eas. Sotsiopaatia lõi välja peale seda, kui läksin 19aastaselt lahku naisest, kellega olin koos 3 aastat, kes oli minust 5 aastat vanem ning kes tähendas mulle kõike. Peale seda kadusid mul igasugused emotsioonid ja tunded kõige vastu, ainuke mis naudingut pakksu ja siiani pakub on adrenaliin. Algselt arutu kihutamine igal pool tagajärgi jms. Kartmata. Nüüd eelistan pigem mõnel rajal teiste vastu võistlemist. Lahkumineku põhjuseks oli see, et olime kaugsuhtes ja ilmselt kasvasime lahku. Naine oli väga edukas äriinimene Inglismaal ja resideerus enamuse oma ajast kas Ameerikas või Inglismaal, mina kui õpilane/tudeng olin kohustatud Eestis olema. Naisel polnud mingi hetk minu jaoks lihtsalt enam aega, kuna töö & äri oli tema jaoks alati number 1. Siit peale hakkasin ilmutama sotsiopaadi tunnuseid. Praegu ei suuda uut naist leida, sest tüdinen kohe, kui olen naise voodisse saanud - ei ole hetkegi olnud, kus võiks tunded tekkida.
d) väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi - frustratsioonitaluvus on väga madal ning ärritun kergesti, eriti liikluses, kus ma tihti sooviks kellelgi kurikaga mõned luud puruks lüüa - ärritus on reaalne ja näitan välja, kuid see mida ma tegelikult teha tahaks jääb mõtetesse, kuna see liigitub jällegi sinna alla, et olen kursis siinse ühiskonna kaasnevate karistustega ning ei soovi kuskile kinni sattuda. Teine asi on siis, kui inimesed kõnnivad vales kohas üle tee või teevad midagi muud nii öelda seaduse vastast. Kui ma tean, et ma käitun sõidan normidele vastavalt, aga inimene kõnnib vales kohas üle tee või vale fooritulega, siis külma närviga ajaks ma nad alla, teades, et seadustele vastavalt olen mina puhas poiss ja süüdi jääb antud situatsioonis nõrgem pool - inimetel on siiani väga kiired jalad ja reaktsioonid olnud. Uhkusega võin öelda, et pole elus kunagi kakelnud (põhikoolis küll olin kiusaja rollis ja lõin inimesi, aga otseselt ei kakelnud, pigem kraaklesin), sest ma tean, et ma võin inimesed kontrollimata kaklustes ära tappa (5 aastat raskejõustikku,2 aastat kulturismi+erinevaid võitluskunste õppinud). Õnneks minu suuruse tõttu mind kardetakse ning suudan alati rääkides kõik tekkinud/tekkimata probleemid lahendada. Ratsionaalselt lähtudes olen seega olnud nõus ainult ringis võitlema, mis on iga kord vastasosapooltele siiski nukralt lõppenud - minus emotsioone tekitamata.
e) Võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest - jah võib ka siin tuua paralleele - tihti on minu arvates kõik teised süüdi peale minu. Karistustest seaduse poole pealt liiklustrahvid pole mind kunagi morjendanud, mul absoluutsel ükskõik ning mina neid ära ei maksaks - minu vanemad on teisiti arvanud ning alati kõik ära maksnud (jätkuvalt ei tekita see mingeid emotsioone, pigem viha, et allutakse mõttetutele reeglitele). Õppimise koha pealt, siis nii kogemustest kui ka kõigest muust võtan kiiresti õppust - suudan kohaneda kõigega ning pean ennast nutikaks nutikaks ning endale tõestuseks soovin juunis Inglismaale minnes ametliku Mensa klubi IQ testi sooritada.
f) Märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada. - Kalduvus teisi süüdistada ning konfliktide õigustamine on minu puhul täiesti nähtav.

Põhimõtteliselt mis juurde võin öelda, et olen suhteliselt jõukast perest ning ära hellitatud (pean seda enda nõrkuseks). Lapsepõlves pole mul mingeid traumasid olnud, kuna mind on alati hoitud ja astutud välja minu kaitseks igas situatsioonis - Nüüd selle kirjutamise ajal mõeldes, siis olen ma vist ka lapsest peale mingil määral inimestega manipuleerinud.

Sünnist saati olnud väga võistlushimuline ning alati läbi tule ja vee võiduni läinud. Kui millestki osa võtan, siis kas kõik või....failure is not an option.
Viimasel ajal olen märganud ennast vahel väikese valge valega päästmast, et inimesed mind ei tüütaks. (A’la kuidas läheb, mis sa sellest arvad jms small talk) kuid kuna mind on õpetatud hindama inimeste ausust ja otsekohesust, mitte tühja keerutamist, siis soovin ka ise selle moto järgi talitleda. Ainuke, mida ma kellelegi ei soovi rääkida on see, et arvan ennast sotsiopaat olevat.
Seltskondlikult poolelt - sõpru ja tuttavaid on palju, saan kõigiga hästi läbi, kuid ainult paar inimest, keda tunnen endale väga lähedased, justkui osa minust, olevat. Enamus ajast domineerin seltskonnas ja olen nii öelda seltskonna hing, sest ma suudan väga palju rääkida ning tähelepanu vastu pole mul midagi.

Loodame piinamise ja muu sadismi kohast rääkides, siis loomad on vist ainukesed, keda ma armastan ja keda hoian. Loomad on minu jaoks õrnad ja kaitsetud ning vihkan loomapiinamist. Kui peaks tekkima situatsioon, kus on loom ning mingi inimvare ning ainult üks neist peaks ellu jääma, siis kahtlemata loom. Liiklusest paralleele tuues, siis enne ajaks inimese alla kui looma.
Ja viimaseks asi, mida lugesin sotsipaatide tunnuseks olema - varastamine. Varastamiseks pole mul kunagi vajadust olnud ning vargaid vihkan ma üliväga, kõikidele pisisulidele, kes kipuvad teise inimese vara kallale – sanitaarlask külma närviga kuklasse. Teisiti suhtun ma majanduskuritegudesse, mida pean huvi pakkuvaks. Kurjategijatel on minu arvates vahe - kõik lihtsad madala intelligentsiga sulid, vargad, inimvared ei vääri minu arust elamist, kuid kõrge intelligentsusega hiilgavad kurjategijad, kes suudavad J.O.K.K olukordi tekitada ise seejuures märkimisväärset kasu saades, on minu arust väga head inimesed. Peaksin vist mainima, et mulle pakub kõige rohke huvi igast seadusaukude avastamine ning nendest läbi hüppamine. Ilmselt oleksin ma äris väga edukas.

Kokkuvõtteks võin öelda, et sai pikk jutt. Tunnen endas mõningal rohkemal määral sotsiopaati ja vähesel määral vist ka nartsissisti. Miks vähesel määral nartsisisstiks? Sest ma pean ennast enamikust inimestest paremaks nii majanduslikul, füüsiliselt ja intellektuaalselt, kuid omades perfektsionisti iseloomuomadusi, siis ma pole kunagi endaga rahul teades, et ma suudaks paremat, kui pingutaksin.

Mind pani nii pikalt kirjutama fakt, et tahaksin mõningal määral seda sotsiopaati endas alla suruda ja tunda, mida tunnevad inimesed oma igapäevaelus. Lisaks see, et tihti on mul motivatsioonipuudus, mis mu ükskõiksusest tuleneb. Motivatsioonipuudus omakorda põhjustab hirmu läbikukkumise ning enda nõrgana näitamise ees – Suguvõsas on palju juhte ja suuri inimesi, siis ma ei saa neist halvem olla...ometigi ei motiveeri see mind nüüd ja praegu liigutama.

Üldiselt sooviks teada, kes või mis ma olen, milline diagnoos võiks olla ligilähedane minu kirjutatud sümptomitele ning kas see on ravitav.


Lugupidamisega

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Iga nn elu-miinus tuleb endale plussiks keerata - selline on minu moto.
Lahkuminek - super, saite oma Mina lähemalt tundma õppida ja asjaliku ülevaate enda Minast.
Isiksuse tüübid - ka sotsiopaat - on eelsoodumuslikult meile Esivanemat poolt kaasa antud. nn puhtaid tüüpe on vähe, enamus igapäevaelu tüüpe on rosolje - peedilõik siit, hapurk sealt, kooretörtsu kah. Aga seegi eelsoodumus - pärilikult kaasa antud ja sellega tuleb siin elus siis elada.

Isiksusehäirena (Isiksuse muster häirib ennast ja häirib ühiskonda) kujuneb osa inimesi tüübiks... -paadiks välja puberteediea piires, seda kuni haigusliku väljenduseni välja, seega - psühhopaadiks.
Osal on aga see eelsoodumus vähem väljendunud (pärilik kaasavara veidi teistmoodi), nendel kujuneb stressi-, elu-olu-muutuste, äkkmuutuste käigus välja isiksuses olulised muutused - psühhopatiseerumine.
Seega - mitte sotsiopaat "aadliõiguse" järgselt, aga psühhopatiseerunud sotsiopaadiks Eluvõitluses.
Tähtis on tulemus, ütlete. Loomulikult. Ja super!

Psühhopaat ja ka psühhopatiseerunud isiksus ongi ajaloos oluline edasiviiv tegelane. Tema ületab piire (kurikael maffia suunal, kangelane teisel suunal - keskkond e suund annab märgi), loob uusi väärtusnorme, lammutab vana jms -
vt Fr. Nietzsche uue inimese kujundamise printsiibid! jne.jne. Psühhopaadist tuleb Linnapea, Klannijuht, Peaminister, Oligarh, õige erakonnajuht jne

Ükski isiksusetüüp ei ole omaette halb või siis hea. Tähtis on see, et Millises Keskkonnas me neid omadusi RAKENDAME. Keskkond annab märgi. ...

Tähelepanu vajavad kõik inim-tüübid, eriti ...paadid. Ja seda tähelepanu on vaja saavatuda oma Iseloomuomadusi MAKSIMAALSELT kasutades. ...Teema on minu lemmikteema ja seetõttu läheks jutt vägagi pikaks, aga
Soovitused Teile:
1) Teile sobiks elukutselise Sõjamehe amet, kindlasti ise osaledes ning oma sõdalasi karmilt-õiglaselt juhtides...
2) Teile sobiks Näitleja amet. Siis saate näitelaval oma ...paadi omadusi rahvale näitemängu - enda näitamise kaudu - esile tuua, oma adrenaliini saalilegi jagada.
3) Teile sobi Ärimehe roll ... Valik on teie, ameteidki teisi veel.

Olete tore inim-tüüp ja Teil on suur tulevik!
Paatidel ongi suur tulevik - vajalik on õige keskkond selle tüübi realisuurmiseks.
Ärge unustage mu sõnu,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?