sotsiaalsuse häire 24.09.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minu 24 a. pojal puuduvad täielikult sotsiaalsed sidemed eakaaslastega või üleüldse teiste inimestega.
Ta on minu arvates täitsa OK, kui nii võib väljendada - väljanägemiselt hea, kuldsed käed (kui midagi palutakse/kästakse teha) ning pea töötab ka hästi (keskkoolist kuldmedal, aga bakalaureuse lõputöö jäi venima; nüüdseks küll juba tehtud).
Käib tööl, elab kodus. elujärg on meil täitsa hea, küll mitte ülihiilgav.
Ta pole omaalgatuslikult suhelnud ma arvan et teismeeast saadik. Kooliajal olid tal head klassikaaslased, kes kutsusid külla ja kaasa ja ta käiski. Aga peale seda on kõik kulgenud hääbuvas vormis.
Asendustegevus on arvuti - erinevad mängud ja muu info internetiavarustest ning kogu aeg on klapid kõrvas, et kuulata podcaste (mis muide on populaarteaduslikud või mänge puudutavad)

Oleme temaga loomulikult vestlenud, nii prääniku, piitsa kui mõistusele apelleerides, kuid miski pole aidanud. Ta räägib uskumatult vähe. Omaalgatuslikult samahästi kui mitte midagi. Ei vaidle, ei ägestu.

Nüüd ei pea minu närv enam vastu ja ta ise on ka nõus miskit ette võtma. Ega ta muidugi ise kuhugi ei ole pöördunud ega pöördugi vist. Ma ei tea, kas see ongi tal üldse mugavusstoonis hõljumine - vahel mulle tundub, et asi võib olla miskis muus. Tal on raske inimestele otsa vaadata jms

Minu küsimus - kas selline kirjeldus annab lootust saada saatekirja nt kliinilisele psühholoogile (oh, ma muidugi ei tea, mis spetsialisti poole üldse pöörduda). Kes annab saatekirja - perearst? psühhiaater?

Aitäh!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Isiksuse omadused on suuresti igale inimesele omanäolised. Teatud iseloomujooned sobivad üheks, teised jällegi teiseks tööks. Aga see iseloomujoon peab ikkagi jääma nö ühiskonna poolt aktsepteeritud piiridesse ja ka indiviidi enda rahulolu registrisse - need mõlemad aspektid.
Mida teha?
Esiteks - selline töö ja tegemine, kus see vähesuhtlemine tuleb igapäevatööle kasuks, aga eraelu vajab ju ikkagi teatavat reaalset suhtlemist!
Teiseks, käitumismustreid annab teatud piirides kujundada, kasvatada, treenida. Suhtlemisoskus ja -julgus on väga suures ulatuses treenitavad!

On ka psüühikahäirest tingitud probleeme, neid aga saab arstirohuga mõjutada.
Alustage psühhiaatri juurest, siis saab asjast kõrvalseisja pilguga ülevaate ja soovitusi anda.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?