Isiksushäired 19.10.16 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Minul diagnoositi rohkem kui 10 aastat tagasi isiksushäire (skisoidne isiksus). Küsisin arstilt, kas see häire on mul raske- või kergekujuline, millele arst millegipärast aga keeldus selgesõnalist vastust andmast. Mingisugust ravi mulle ei määratud, mingeid psüühikahäirete vastaseid rohtusid ei ole ma kunagi elus tarvitanud. Olin tol ajal töötu, kuid tegelesin kutseõppeasutustes erinevate erialade õppimisega, erinevate kutsete omandamisega. Arsti sõnul pidavat minu tervisele nn. leevendavaks (või parandavaks) teguriks olema kindla töökoha leidmine. Erinevad Eesti arstid on olnud minu tervisliku seisundi suhtes erinevatel arvamustel. Mõned on arvanud, et mul tõesti on isiksushäire, teised aga arvanud, et mul ei ole mingisugust psüühika- ega käitumishäiret, et olen täiesti terve. Olen lugenud paljusid internetis leiduvaid materjale isiksushäirete kohta - ei paista küll, et need häiretunnused (vähemalt enamus neist) minu kohta käiksid, eriti viimastel aastatel. Viimastel aastatel olen enda arvates elanud igati normaalset elu - mul on kindel töökoht, tegelen ka uue eriala õppimisega, suhtlen palju erinevate sõpradega jne. Minul on autojuhiluba, luba töötada laevapere liikmena jms. Olen läbinud erinevates Eesti maakondades palju erinevaid arstlikke komisjone (tervisekontrolle) tervisetõendite saamiseks erinevatel eesmärkidel, sh. mootorsõidukite ja (väike)laevade juhtimiseks, tulirelva omamiseks, Kaitseliitu astumiseks jne. Teadmiseks, et tulirelva taotlemise ja Kaitseliitu astumise jätsin ma hiljem lihtsalt omal soovil katki (majanduslike ja rahaliste probleemide tõttu). Kõikidel mainitud juhtudel on mulle väljastatud lubav arstitõend (välja arvatud ühel juhul psühhiaatri juures vastuvõtul, mil psühhiaater keelas mind jahirelva omada, tuues põhjenduseks aastaid tagasi püstitatud skisoidse isiksuse diagnoosi). Olen lugenud õigusaktidest, et psüühikahäired (eriti raskekujulised) on paljudele nimetatud asjadele vastunäidustuseks. Mind on aga tunnistatud enamuse arstide (sh. ka psühhiaatrite) poolt kõlblikuks omama relva jne., väljastatud on vastavad tõendid. Olen ka ise sajaprotsendiliselt veendunud, et mul ei ole tegelikult mingisugust psüühika- ega käitumishäiret, sealhulgas isiksushäiret (vähemalt viimastel aastatel). Ka kehaliselt olen täiesti terve, käin viimased 15 aastat regulaarselt doonorina verd loovutamas, teen sporti, olen kehaliselt aktiivne. Senini ei ole ma sõjaväes käinud (sealt vabastati mind üle 20 aasta tagasi ekslikult, valediagnoosi alusel, kusjuures keegi mind kaitseväeteenistuse arstlikku komisjoni ei kutsunudki - minu isa lasi ühel tuttaval arstil, kes pole mind elus kordagi isiklikult näinudki, kirjutada tõend välja, ja mind kustutati sõjaväekohustuslaste registrist); ka ei oma ma praegu mingisugust isiklikku tulirelva, kuid soovin seda väga. Tahaksin omada relva nt. jahil käimiseks ning ka enese ja vara kaitseks. Samuti sooviksin astuda kaitseväe tegevteenistusse. Olen uurinud erinevaid õigusakte, milledes on sätestatud diagnoosid, milledega ei tohi omada relva ega teenida kaitseväes ega Kaitseliidus. Nagu ma vist olen aru saanud, kuuluvad ka isiksushäired selliste diagnooside hulka. Ise olen veendunud, et mul ei ole mingisugust häiret, kuna elan täiesti normaalset elu. Palun vastake: kas isiksushäire (nimelt skisoidne isiksus) on tõesti nn. eluaegne haigus või häire, millest kunagi ei ole võimalik terveneda? Kas minul on võimalik saada relvaluba ja kaitseväeteenistuseks kõlblikuks? Kas on võimalik minna mingisuguse psühhiaatri juurde, kes teostaks mulle põhjalikud uuringud ja testid, tuvastamaks isiksushäirete (ja ka teiste psüühika- ja käitumishäirete) puudumist? Kas on võimalik, et kümmekond aastat tagasi võidi isiksushäirete diagnoos püstitada mulle ekslikult? Kas on võimalik, et tänu sellele, et elan igati normaalset elu, ei ole mul (enam) isiksushäiret, ning kas saaks mind tunnistada kõlblikuks omama tulirelva, astuda Kaitseliidu liikmeks ja saada kaitseväekohustuslaseks? Palun vastake minu e-posti aadressile.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Isiksuse tüüpe on palju, nende hulgas ka skisoidne.
Küsimus ei ole selles, et milline iseloom mul on, aga see -
a) kas see iseloomuomadus häirib mind ja on minu jaoks nagu üle piiri ja
b) kas see iseloomuomadus ja sellele iseloomulik käitumine häirib ühiskonda, läheb vastuollu ühiskonnaelu reeglitega. Vähesemal määral on "ta on selline" ja kõik.
Üle-piiriline a) ja b) skisoidse isiku korral sisaldab - RHK-10 järgi:
Isiksushäire, mis vastab järgmistele kriteeriumitele:
(a) kui üldse rõõmu tuntakse, siis väga vähestest tegevustest; (aga palju seda rõõmu meil kaasajal siis nii ikkagi on?)
(b) emotsionaalne külmus, jahedus või tuim emotsionaalsus; (oleneb kodu ja kooli kasvatusest, elukeskkonnast, sotsiaalsest staatusest, elukutsest jne. )
(c) võimetus väljendada teiste suhtes nii sooje, õrnu tundeid kui ka viha; (jällegi eri rahvuskultuuridel erinevad tavad)
(d) ükskõiksus nii kiituse kui kriitika suhtes; (tuimaks "tambitud")
(e) vähene huvi saada seksuaalseid elamusi teise inimese seltsis (arvestades vanust);
(f) üksildaste tegevuste ülekaalukas eelistamine;
(g) liigne enesesse süüvimine ja fantaseerimine;
(h) pole lähedasi sõpru või usaldussuhteid (või on ainult üks) ega soovi selliste suhete loomiseks;
(i) märkimisväärne tundetus üldtuntud sotsiaalsete normide ja tavade suhtes.
Seega endale ise diagnoosi pannes saab iga teine või siis kolmas inimene endale selle diagnoosi panna.

NB! Diagnoosi las paneb ikkagi psühhiaater.

Tõendite jms osas on oluline - Millised on iseloomuomadused käesoleval momendil ja kuidas nad sobistuvad ühe või teise kutsealaga, huvialaga. Sellest siis ka tervistõendi olemus. Eesmärk - pole ohtu endale ega teistele.
Iga iseloomuomadus on väga hea kui leiame endale seda iseloomu eeldavat tööd ja tegemist. Paljud teevad Yoga-harjutusi, et saada endale niisugust "filosoofilist kuplialust - suhteliselt omaette olemist".
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?