Suhte lõpetamine 15.01.18 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Suhe on tänaseks kestnud 7,5 aastat, lapsi ei ole. Elukaaslane on olnud alati suhteliselt peoinimene, kuid u 3 aastat tagasi hakkasid tema peod kestma 2-3 päeva järjest, nii et mina koguaeg helistasin ja proovisin teda kätte saada ja muretsesin, kuid temaga ühendust ei saanud ning kui ta lõpuks koju jõudis oleks tema poolt kõik korras. (Mina oma sõpradega väljas käia ei saanud, sest see oli/on talle probleemiks ning olengi pm koguaeg kodus). Ma alati rääkisin ja ütlesin mis mind häirib, et väljas võib käia aga võiks mulle vastata ja teada anda ning suhtes oleks normaalne, kui hommikuks kodus ollakse. Igakord lubas ta end parandada ning rääkis, et hoolib minust, kuid kõik kordus. Tavaliselt mitu nädalavahetust järjest oli ta kadunud ja siis peale suurt tüli oli paar nädalavahetust kodus ja siis kui kõik enam-vähem laabunud oli juhtus kõik uuesti. Kaks aastat tagasi me isegi läksime nii riidu, et elasime kaks nädalat lahus, kuid siis andsin uue võimaluse uskudes, et tõesti kõik paraneb. Kahjuks juba nädal hiljem hakkas kõik jälle korduma.
Täna olen olukorras, kus ta enda tegevust jätkab, kuid mina olen jäänud külmaks, mind pole enam huvitanud kus, kellega ta käib, pole helistanud ega uurinud midagi ning tema teebki nii kuidas ise arvab. Ma ei soovi temaga isegi enam füüsilist kontakti ning olen juba ammu mõelnud mõttele, et mul oleks üksi parem edasi liikuda ning siis saaksin olla õnnelik. Nüüd juhtuski jälle olukord, kus ta oli neljandat nädalalõppu ära me tülitsesime ning ta kirjutas ennem nädalalõppu, et kolib välja ning ta ei ilmunudki koju vahepeal. Ma võtsin seda tõsiselt, et ongi lõpp, kuid nädalalõpus ilmus ta välja nagu kõik oleks korras, kuigi ma arutasin juba kõike vanematega ning leppisin tema sooviga välja kolida. Tema aga teatas, et ei mõelnud seda tõsiselt, tunnen, et olen nagu mäng. Rääkisin talle, et tunnen ükskõiksust ja tühjust, et soovin üksi edasi minna, kuid ta palub veel võimalust, ning lubab end muuta ja et ma ei pea seda kahetsema. Kuna ma olen nii palju haiget saanud ja kõige pärast nutnud ning siiani pole midagi nende aastatega muutnud ei suuda ma talle uut võimalust anda, kuna ma ei usu neid lubadusi ning ma ei ole ka kindel kas minu ükskõiksus tema vastu kaoks. Ma isegi ei soovi temaga enam perekonda luua, kõik oleks nagu maha tallatud ja kadunud.
Sisimas soovingi edasi minna üksi ja olla rõõmus ning õnnelik.
Kas minu tunne ja soov üksi edasi liikuda on õigustatud?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Jutt ei maksa midagi!
Oma kindel seisukoht talle välja öelda: kas pidu võõrastega ja trullallallaa...pidulikult edasi ja LÄHEME lahku...
Praegu olete asjake (paljude teiste kõrval)
tema mõnudemenüüs.
Teil elu ees ja suhted olgu selle kooselu toetuseks.
Veelkord: jutud ja lubadused ei maksa poolt pennigi. Maksab tegu ja seda vähemalt 6 (kuus) kuud - alla seda on kõik veel "toores".
Eneseväärikust ja meelekindlust. Tema orjatüdruk olla ei tohi.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?