Ärevushäire ja depressioon 22.08.18 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen lugenud kõiki teie vastuseid antud teemal, kuid ei ole leidnud midagi, mis aitaks mind minu mures. Olen sõitnud autoga umbes 10 aastat, mulle väga meeldis autoga sõita ning see vabaduse tunne, et saan igale poole minna oli väga hea. Ühel päeval pidin minema autoga sõitma, kuigi mul oli selline imelik nõrkus tunne. Poole sõidu peal sain oma esimese paanikahoo. Loomulikult ma ei teadnud, et see on paanikahoog ning olin edaspidi sama kohapeal sõites natuke hirmul. Hirm hakkas iga korraga sõites natuke kasvama ning läksin psühholoogi juurde. Tema seletas selle hirmu tekkimise põhimõtte ära ning kuidas siis sellest ringist välja tulla. Käisin kaks korda psühholoogi juures ja siis ta ütles, et ta ei saa mind rohkem aidata, sest tean juba ise mis teha. Algul läks see autosõit paremaks, kuid varsti hakkas jälle minema halvemaks. Algul arvasin, et olen saanud kõrvapõletiku, kuna kõrvad muutusid selliseks natuke valulikuks ning nagu kiled oleks kummis. Käisin kõrvaarstil ja kõik oli ok. Aga kõrvad ikka imelikud. Siis läks nägemine halvemaks ning selg ja kukal hästi pingesse. Käisin maššaasis ja lihased sain lahti ning kui kuu aega ei käinud olin samas punktis tagasi. Järsku läks asi nii halvaks et mul oli koguaeg tunne et kohe suren ära. Siis sain diagnoosi Ärevushäire. Proovisin esimesena elicead ning järgmisel hommikul minestasin ära ja oksendasin. Nii oli mitu päeva ning perearst ütles, et siis ei sobi järelikult. Siis võtsin coaxili esimestel päevadel tundus et parem, kuid siis läks asi väga käest ära. Pea käis koguaeg ringi nagu kohe kukuks, oli selline tunne et jätaks keha maha ja põgeneks ning oleksin soovinud reka ette hüpata, et see piin lõppeks. Võtsin seda natuke üle kuu ja kuna olemine läks järjest hullemaks, siis lõpetasin sellega. Siis läksin juba psühhiaatri juurde, kellega otsustasime, et hakkan võtma avlentat. Alustamis kogus oli 37.5mg , sellest nagu midagi ei muutunud, kui hakkasin võtma 75mg minestasin jälle ära ja oksendasin. Jõudsime arstiga arvamusele, et peab saama ilma tabletideta. Olen olnud inimene kes ei usu muidu alternatiivravi, kuid nüüd pole muud teha kui proovida. Käisin homöpaadi juures, kes mu jutu põhjal ütles, et arvab soole probleeme mul. Sain temalt terakesed selle jaoks ning ütles et kui arst soovitab antidepressante, siis võtaksin neid ka. Varsti hakkas olemine natukene paremaks minema. Võtsin veel dr.ohhira probiootikume, magneesiumi, joon teie kirjeldatud pärmi vett, võtan citrosepti ning täna soetasin endale depremini. Vereproov korras, kuid ainult punaste vereliblede suurus oli piiri peal.( kaldusid liiga väikesed olema). Tunnen ennast juba päris normaalselt, kuid peas ja kõrvus ei kao ikka surumis tunne. Eriti hull on see autoga sõites. Õpin vaikselt ikkagi aga see on hirmus, sest tunnen et hakkan minestama, kuid tean et ei minesta. Kas sellest surumistundest on ka võimalik kuidagi looduslikult lahti saada?

Pean teist väga lugu ning loodan, et teil on mingeid häid ideid mulle!

Kõike ilusat ja raudset tervist teile!
Anneli

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ärevushäirega tegemist.
Haiguse "edenemine" on astmeline halvenemise suunal: tundeelu probleemid, psüühilised ebakõlad, somaatioised häired (minestamised jms) ning sotsiaalsed (autosõit, elu ühiskonnas). Iga järgmine sisaldab ka eelmisi. Jah, nii ta tekkis.
Raviskeem, enda tugevdamise-muutmise skeem on ka astmeline - Enneti 9-astmeline tee:
1. Sotsiaalne „aurukatel“ e. Töö-Vanker korralikult lükata. Inimene on sotsiaalne olend. Psüühikahäirete puhul on sotsiaalse valdkonna probleemid (mis haiguste arengus muremägede tipuks, haigele kõige suuremat valu ja vaeva tekitavad, seda ka alateadlikult!)). Sellel tasandil algab ühiskondlik olelusvõitlus. Mida paremini laabub töö, seda parem on ka tervis. Korrigeeri tööd ja ühiskondlikku tegevust.

2. Lähisuhe s.o. Inimese suhestumine Ühiskonnaga ja Lähedastega. Inimene vajab Lähisuhet, Lähedast, et siin kiiresti muutuvas maailmas kindlat, tugevat ja püsivat Tugiväge (Lapse Tugivägi, Isa, Ema, Abikaasa, Kaasteeline, Sõber, Õpetaja, Esivanemad ...Absoluut) omada.
Vajame kaaslase tuge, nende abi. Aga abi vajavad ka meie kaaslased. Siit - Lähedase ja Kaasteelise aitamine (mentaalsest armastamisest – armasta oma ligimest nagu iseennast – jääb väheks). Abivaja vajab ikkagi konkreetset, elus rakendatavat toetust, Tugiväge. Aidates teisi aitame ka ennast.

3) Mida tervemad ja tugevamad me kehaliselt oleme, seda suuremad on Võimed Eluga Toimetulekuks. Haiguste ja tervishäirete korral läheb enamus eluenergiat mureauru-katlasse ning olulised tegemised jäävad sekundaarsetele positsioonidele. Elukvant on meil lühike (110+ aastat peab meil sihiks olema), seetõttu ei saa ja ei tohi me antud aega ebaefektiivselt kulutada.
Apostel Paulus ütleb:
„Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala vaim teie sees elab.“
Usurahvad seega ütlevad, et keha on Jumala Tempel ja see peab puhas ning terve olema. Seega - optimaalne kehaline harjutamine on vajalik.
Vt ka varasemaid. Päevik on suureks abiliseks.
Olete õigel teel - tabletid on 1/10 (kui neid vaja) ja harjutused-elukorraldus 9/10 enda muutmisel.
Tegutsege, harjutage ja kõik saab korda.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?