Alko vastane reaktsioon 03.09.20 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere Jüri. Teil on alati nii inimlikud nõuanded , nii et kysin teilt.
Nimelt on mul probleem alkoga. Olen lahutatud naine. Minu abielu kestis 20 aastat. Meie peres pole kunagi joodud. Mu bioloogiline isa tegi joomarluse tõttu enesetapu kui olin paarikuune. Ema ja kasuisa on mul kained inimesed. Abiellusin mehega,kes samuti alkost ei hooli, aga mul meenub seik, kus tutvuse alguses kaisime korra peol nii et ta joi end purju. See tegi mind agressiivseks, valasin rahulikult magavale tropile kylma vett kaela. Kirjutan meelega nii, et saaksite aru, kuidas ma tollal seda asja nägin.
Meie peres on alati raagitud pärisväärtustest. Naine ja mees peavad olema yksteisele roomuks ja uhkuseks.
Peale abielu loppemist motlesin enda vigadele kaua. Peale mehe syydistamist ja kiusamist. Sain aru, et ka mul on vaja endaga tootada. Lubasin omale mitte yhtki suhet iseeneestmoistetavalt votta. Iga paev oma kaaslast vaadata ja tema jaoks kohal olla..
peale abielu tutvusin joodikuga. Ta ytles kohe, et on alkohoolik ja on kainud ravil. Tutvumise hetkel oli ta tsyklis. Imetlesin ta ausust ja asusin teda päästma. Aja jooksul selgus, et tegu oli armukadeda egomaniaki ja manipuleerijaga. Tsyklid jäidki jätkuma. Yhiste teatriskäikude ja väljasoitude kõrval eksisteeris minu mõnitamine koos enesehaletsushoogude ja andestust palumistega. vahepeale ka psyhholooge, kirikute kylastamist ja jälle uskumist, et seekord jaab kaineks.
Lopetasin selle suhte. Mul kadus usk ja oli häbi.
Tutvusin teise joodikuga. Muusik. Lausa geenius. Imetlusväärne anne. Ilus hing. Nägin samu märke, samu mustreid. Aga noh, ta oli nii ilus.
Olin ta jaoks olemas. Toetasin. Aasta otsa elas ta mu kulul. Hakkasin märkama et ta pidas seda normaalseks. Ta oli isegi kuri, kui raha otsa sai- miks ma raiskan muule kui toidule.
Mul oli reegel, et minu kodus ei jooda. Mul on lapsed. Ja kodu on mulle pyha paik. Kord onnestus mul ta ara ajada, kui purjus peaga ukse taha tuli. Ta syydistas mind parast isekuses ja julmuses, sest ärkas viljandis perrooni all.
Mulle aitas sellest jamast, kui ykskord koju saabudes avastasin, et maja on seespoolt lukus ja ta on minu juures, kappidest midagi otsinud ( parast oletasin, et viina) jajoonud enesetapuks nitrolahustit. Läksin endast välja. Mul ei olnud tast kahju, vaid läksin raevu- see tundus mu kodu ja elu ryvetamisena- on ju reegel, et siin ei jooda, ja teiseks- mitte keegi ei voi tulla ja kujutada ette, et jube tore on laip leida ning tekitada trauma teisele perele. Ytlesin julmalt, et kui surra tahad, sure metsas.
Hakkasin tast aeglaselt lahti laskma. Pealegi- ärge narge midagi- kogu oma geniaalsusest hoolimata tundus ta mulle loll. Ma olin majapidamises ise mehe eest. Ja tema oli uhke, et pole rumal kuubik, kes kellast kellani tööl kaib ja oma ande sandikopikateks vahetab.
Peale laialiminekut andsin dndale tõotuse , et mu ellu ei tule enam yhtki joodikut.
Tutvusin kolmanda mehega.
Ideaalne. Nutikas, kuldsete kätega, ei ole vägivaldne, lastega tore... kuni mone kuu parast märkasin, et tal on komme igal nadalavahetusel õlut juua. Noh , mehed joovadki õlut, aga kas just nii, et tuikumise ja punasilmsuseni?
Ta suutis mu maha rahustada, et jargmine paev on ta kaine ja peale ei vota.
Jargmise paeva ta lihtsalt magas maha.
Tööle joudis ta alati ilusti. Tema meelest algab alkoholism siis kui juuakse mitmeid paevi ja tööle ei jõuta. Seega temal probleemi pole.
Minul on natuke teine arvamus- alkoholismiga on tegu siis, kui peale alustamist ei suudeta lõpetada. Ja kui inimene vajab kindla aja tagant oma laksu.
Temaga on veel nii, et kui ta jooming katkestada, joob ta selle tasa- joob 2 voi 3 paeva. Tema perega raakides sain teada, et tal on alkoprobleem. Aga mees ise eitab.
Praeguseks oleme aasta koos. Sellest paar korda ta pole tööle jõudnud. Viimane kord jõi kolm päeva, öökis, õllepudelid olid hoovis laiali ( ta kaib hommikuti oma laga koristamas, niipaljukest uhkust on alles), tegi yhe paeva tööluusi - helistas ja silus ara, onneks sattus too paev ka suh vaba olema, ent joomist alustades ta veel seda ei teadnud.
Mu arust on tal probleem. Tema aga ygleb et tal on löögastumiseks vaja. See on normaalne ja mehed joovadki õlut ja õlu pole mingi alkohol.
Siiski olen ma juba nainud, kuidas paarist õllest saavad sixpäkid. Ja kui need otsa saavad, tuleb mängu ka viin voi viski. Viimati lubati ausona peale kahte õlit teha pits viskit. Teda vaatama joudes oli joodud pool liitrisest pudelist. Olin vihane ja lõin käega.
Mees, kes on uhke, et peab sõna ja omab põhimõtteid, oli naidanud, et ta sõna ei maksa. Sel hetkel tundsin, et mees, keda pidasin Meheks, on nörk. Mees ei suuda oelda alkole ei. Mees ei pea sõna. Mees, keda olen austanud ja imetlenud, on alkohoolik. Ja mina, kes ma oldn lubanud, et minu koju ei tule enam yhtki alkohoolikut, olen ennast alt vedanud.
Sel hetkel ma läksin peast segi.
Ma olen kergemalt ka ennem ärevust joomahoogude ajal tundnud. Olen votnud rahusteid, aga need ei rahusta. Olen sundinud end rahulikuks, aga ma ei rahune. Ma ei suuda magada. Ma tunnen, et ma ei saa valuga hakkama. Oldn proovinud juua end tais, aga mulle hakkab alko vastu. Mul tekivad sundmõtted.
Viimane kord, kui see lubatud yhepaevane joomine venis kolmepaevaseks joomiseks, ma lihtsalt vaatasin abitult, kuidas purjus mees hoovis autos istub ja pudel pudeli jarel õlut sisse kallab. Varsti oli öökides ja taarudes toas. Sixpak mida ta enam juua ei suutnud, oli tuppa peidetud. Minu kodus oli alkohol, mida polnud enne veel juhtunud. Laps läks kodust ara, ytles et ei kannata alko lõhna.
Mul kadus eluisu. Olin niigi ülipinges. Olen märganud, et suudan esimeste ollede ajal olla rahulik. Kui mees kontrollib alkot, ei juhtu midagi. Aga nii kui tuvastan, et alkokurat on ohjad yle votnud, hakkab stressitase tousma. mulle kaib vist ego pihta, et olen norga mehega kes ei suuda oelda ollele ei. mul on häbi kui mu vanemad peaks tytre väljavalitut sellise kapsana nägema. Aga ma tahan hoopis ollauhke mehe yle ja käia sirgelt tema kõrval.
Ma tean, et ta on muiduelus pohimotteline mees ja kui ta otsustaks lopetada, siis ta ka lopetab. Aga ta arvab, et probleem on mul, mitte tal.
Koik oletavad, et mul on eelmisest suhtest trauma. Voibolla on. Aga mu arust on kysimus veidi ka mu egos- nork mees on mittemees. Purjus mees on loll mees. Mees peab olema austusvaarne. Ma tahan end tunda naisena mehe korval. Mitte sussina, kes armastab ja andestab. Ma tunnen, et must ei hoolita, minuga ei arvestata. Mulle kaib vaarikuse pihta oelda mehele, et aitab kyll, sest mees peaks teadma ise, kus on piir.
Viimane kord yritasin elu kallale minna. Ma veel ei julgenud, aga votsin seda mänguna. Tean, et iga korraga on reaktsioon joomingule aina hullem, sest aina edasi syveneb mus veendumus, et ta must ei hooli. Kainena on asjad teistmoodi. Tean et hoolib. Aga vot jommis peaga on tosiasi, et ei hooli. Mind pole siis olemas. Ta ei kuule, mis ma ytlen. Olen oelnud, et ara mine. Aitab. Joogise peaga on teda voimatu pidurdada.
Aga ma tahaks ka endast aru saada. Mis mul viga on? Mingi ärevushäire? Posttraumaatiline stress? Loogiline motlemine? Ebaloogiline? Egomaniakaalsus? Mis on lahendus?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleemi olemus - alko-koll on kodus. Haiguskriitika puudub, alko-viga endal ei tunnista ja seega ka end muuta ei taha.
Õlu on salakaval alkohol - 4vol% õlu on viinast 10 korda väiksem, seega poolik (0,5l) õlut annab 50, 0 viina.
kaks õlut ja juba võrdub 100, 0 viinaga jne.
Lubadused ei maksa. kui on 6 kuud kaine olnud, siis võib tema peale loota, mitte varem. Varem on manipuleerimine,tühjad sõnad.
Lapse nimel kodu karskeks,
Teie enda nimel kodu karskeks - selline ju Teie ideaal ongi.
Need piirijooned kõigutamatult paika panna ja siis on temal võimalus valida: keda või mida ta eelistab, Teie või Õlled.
Probleemide olemus - alko-koll kodus.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?