Abordist ülesaamine 05.08.24 / Psühhiaatria
Külastaja küsib:
Tere!
Tegin 4 aastat tagasi läbi abordi elades välismaal. Minu toonane kallim ei tahtnud last saada, ta oli siis parasjagu 19, kui ma rasedaks jäin ja ma mõistsin teda täielikult, ja minagi ei tahtnud üksikemaks saada ega välidmaale jääda. Mul endal polnud veel kõrgharidust ega töökohta ja kartsin, et ei suuda piisavalt raha teenida. Kartsin ka, et kallim jätab mu maha, kui siiski lapse saan (ta ütles, et pean valima - kas tema või laps). Armastasin meest väga ja ei tahtnud panna teda olukorda, milles ta ei tahtnud olla ja tegin ruttu abordi ära, isegi küsimata endalt, kas ma üldse tahaksin last saada. Ma ei oodanud, et pärast aborti tekkisid mul hellusetunded teiste beebide vastu (isegi telekas nähtud lastega) ja üsna ruttu hakkasin seda otsust kahetsema. Too kallim täitis oma suurt unistust ja läks välismaale õppima nii et lõpuks läksime me üldse lahku, sest mina muudkui tahtsin koos elada ja lapsesaamisest rääkida, tema aga ei tahtnud lapsesaamisest veel midagi kuuldagi, sest oli minust 5 aastat noorem. Ometi olime hingesugulased ja see oli ilus suhe. Kui lahku läksime, oli mul ka tööalaselt raske aeg ja ma langesin depressiooni. Nüüdseks olen kõigest muust üle saanud aga ikka veel kahetsen seda aborti ja pähe tükivad mõtted, et ma isegi ei üritanud mitte; et küll ma kuidagi hakkama oleksin saanud; et ma kaotasin oma perekonna. Me oleksime ju võinud olla pere, aga ei ole ja lõpuks kaotasin ka selle mehe, sest ma ei suutnud kaugsuhtes olles teda ära oodata (ta oli poolteist aastat välismaal) ja me käisime muudkui kokku-lahku. Tollal tundsin, et vajan hoopis midagi muud, kaaslast, kes on valmis minu kõrval olema ja varsti lapsi saama, sest alates abordist on see olnud mu suurim unistus, olen kaotatud last nii taga igatsenud. Tema aga ei saanud see mees olla ja meile mõlemale tegi see kohutavalt haiget. Olen käinud raseduskriisi nõustaja juures (lühiajaliselt), psühholoogi juures (5x), gestaltteraapias (1x) ja võtnud 4 aastat antidepressante niimoodi on-off. Kuna need anttid tekitavad mul suuremat söögiisu ja võtan nendega juurde, siis püüan alati võtta nii vähe kui võimalik. Enda meelest olen probleemiga tegelenud, lõputult nutnud, kahetsenud, mööda erinevaid arste käinud, lähedastega rääkinud, tablette võtnud, trenni teinud, aga vahel tabavad need mõtted mind jälle ja jälle ja ma muutun võimetuks, tulevad nutu- ja kurvastushood. Olen juba uues suhtes, aga ikka mõtlen vahel, et see pole seesama ja mis oleks kui ma oleks oma eelmise noorukese mehega koos; ehkki viimasel ajal on neid mõtteid veidi vähem kui vanasti. Siiski mõtlen eelmisest mehest peaaegu iga päev. Ma ei tea, millal see lõppeb? Kas see kunagi lõppeb, kas ma kunagi sellest üle saan? See abort oli juba 4 aastat tagasi, lahkuminek poolteist aastat tagasi ja ikka veel nutan selle pärast, vahel tundub talumatu niimoodi elada. Püüan praegu loobuda antidepressantidest, aga valusad mälestused tulevad lihtsasti tagasi. Enam ma tegelikult ei saa aru, kas antidepressandist loobumine käivitab ajus selle vana tuttava kurvastava mõttemustri või ikkagi valusad mälestused käivitavad depressiooni ja nutuhoo. Mida peaksin tegema, kas psühholoogi vahetama? Endale andestama? Ma vahel justkui andestan, aga ma ei suuda seda kaotust vist lõplikult andestada, sest armastasin seda meest rohkem kui kedagi teist ja mul on kahju, et me ei saanudki mitte kunagi ühtki last ja enam pole selleks ka võimalust.
Arst vastas:
dr Jüri Ennet
Psühhiaater
Erapsühhiaater
Minevik jäägu seljataha. aaaaaaaaaaaaelame olevikus ja vaatega tuleviku suunal. Emaduse tunderegister teil olemas ja uus suhe teadku, et olete siis kõik kolmekesi (mees, Naine, Laps) kolmainsus, üks tervik. Tabletid jäägu tagaplaanile, harjutused olgu esiplaanil. Väärtushinnangud korrigeerige ja siis üheskoos õnnemägeded suunas.
Nõuanded teemal: Psühhiaatria
depressioonist ülesaamine
Tere!
Põdesin masendust või depressiooni umbes 5 aastat, kuid sellel aastal tundsin, et sain sellest üle. Ma hakkasin tervislikumalt toituma ja läbi parema väljanägemise arvatavasti ka enesekindlus ...
Vastas dr Jüri Ennet
Eneseregulatsiooni alustada minu harjutusest (Palve-Meditatsioon) ja kehalistest harjutustest. Keha juhtimisoskus onnnab ka vaimse ja emotsionalse juhtimisoskuse.
Õiged elusihid paika ja siis kõik ...
Vaata kõiki nõustamisi