omadega ummikus 14.06.03 / Psühholoogia
Külastaja küsib:
mõne kuu eest lõpetasin suhte oma "ametliku" poiss-sõbraga(polegi tegelikult enam nii poiss). samal ajal on mul aga olnud mitu pisikest suhtekest, millest mu "ametlik" loomulikult ei tednud. saades tuttavaks mõne meesterahvaga, ytlesin ma alati, et olen yksik. ma armastasin südamest oma poiss-sõpra, kuid miski sundis mind otsima hellust ja tähelepanu mujalt. purustasin inimeste sydameid nii kuidas ise tahtsin, panin nad endasse armuma ja siis kadusin äkki ära või ytlesin, et pole edasisest suhtlemisest huvitatud. mu "ametlik" ei saanud sellest kaksikelust, kohati isegi "kolmikelust" kunagi teada, kuigi selliseid lyhiajalisi kuid samas ysna tõsiseltvõetavaid suhteid teiste meestega tuli meie 1,5-aastase suhte jooksul ette kaheksal korral(yks neist kestab tegelikult siiani, juba 8 kuud koguni, tegemist on välismaalasega, keda ma selle aja jooksul oln kylastanud väga palju kordi, väites "ametlikule", et teen seal modellitööd). ta ei osanud seda arvatavasti isegi kahtlustada, kuna olin tohutult armukade ja nuhkisin ta järgi. hirmus-ise kahtlustan partnerit truudusetuses(arvesse läksid isegi teatud liiki internetilehekylgede kylastamine, kuna lugesin petmiseks ka mehe soovi näha kasvõi pildil teise naise alasti keha), kuid samas ronisin ilma pikema mõtlemista voodisse iga vähegi meeldivama meesterahvaga.
välimus on mul tunduvalt yle keskmise ning tähelepanu ja komplimente saan ma väga palju, kuid minu jaoks ei ole see enam piisav. arvan, et laskusin sellistesse suhetesse ainult sellepärast, et kuulda armunud/huvitatud mehe pidevaid komlimente ja kiitust.
nyyd tundub, et ei suuda enam jätkata seda valetamist, kuigi olen enda meelest juba omandanud peaaegu professionnalse näitlemisoskuse ja igasuguseid huvitavaid ja väga detailseid valesid on alati varukast võtta. kõige hullem on see, et olen juba reaalsuse ja need minu enda poolt välja mõeldud lood suutnud nii segamini ajada, et ei saa kohati isegi aru, kus lõpeb tõde ja algab vale.
kardan paaniliselt päris yksi jääda ja kõik need suhted lõpetada. uutele suhetele ei suuda samuti "ei" öelda. viimasel ajal olen hakanud hullunult endale uut meest otsima (kuigi üks on olemas, elab ta paraku liiga kaugel, et ainult temaga rahulduda ja pelegi tagab ta mulle teatud majandusliku kindlustatuse, mida minusugusel üliõpilasel pole teisiti lihtne saavutada).
juba umbes kolmandat kuud ootan ma vaid nädalavahetusi, et saaks klubidesse, kus saaksin jälle ennast näidata, tähelepanu pyyda ja komplimente koguda. tegelikult loodan leida seda tõelist armastust, mis peaks mind panema loobuma teistest suhetest. peale seda pidevat otimist, klubimöllu, alkoholitarbimist ja yheöösuhteid tunnen, et ega keegi minu sugust tõsiselt ei võtagi. tunnen, et olen närtsinud ja kuigi saan tohutult tähelepanu ja komplimente, olen ma muutunud täiesti naeruväärseks ja lausa ripun meestel kaelas, eriti olen ma klammerdunud nende kylge, kes on märku andnud, et pole mingist suhtest eriti huvitatud. mina aga pean just mõne sellise alati kätte saama, et tõestada iseesndale, kui vägev ma ikka olen.
kõik mu päevad mööduvad kohvikutes ja pubides istudes, õhtul algab juba kerge veinijoomine ja peoks valmistumine...kuna kõik mu naistuttavad ja sõbrannad on tunduvalt tervema psyyhikaga kui mina, ega jõua ja soovi minuga sammu pidada, olen hakanud ka täiesti yksi väljas käima, sest vestluskaaslase mõne mehe näol leian niikuinii.
oma probleemi hakkasin ma teadvustama alles hiljuti, kuna tundsin, et mulle hakkab juba vaikselt selline "easy going girl`i" maine kylge jääma ja kes ikka julgeb ennast siduda inimesega, kes pea igal õhtul erineva mehega väljas lõbutseb. ma isegi ei oska oma probleemi konkreetselt sõnastada. tean vaid seda, et mõnikord tekib tunne, et elu on kõige suurem piin ning et minu elu ei saagi paremaks muutuda. tunnen tohutut puudust kellestki tõeliselt lähedasest inimesest, olen tydinenud iseenda närtsitamisest ja liiga kergesti kätte andmisest, et korrakski lähedust tunda.
juurde lisaksin veel nii palju, et eelmisel sygisel diagnoosis perearst mul depressiooni ja kasutasin 4 kuud antidepressante, kuid olulist efekti see ei andnud. samuti tegi mu isa vähem kui 2 aastat tagasi enesetapu minu enda nähes. lapsepõlves sain kõvasti koolikiusamist tunda. olen väga kinnise iseloomuga ja suudan vabalt rääkida vaid võõraste inimesteag, ei suuda lihtsalt ennast avada vestluse.
palun soovitage midagi, mida ma ise enda jaoks saaksin ära teha ja kust saab kõige paremat infot Talliinnas tegutsevate psyhholoogide kohta!?
vabandan, et kiri nii pikk tuli, kindlasti on ka mõtted väga segased, kuna varem pole tulnud mul asja yle yldse nii põhjalikult mõelda.
Ette tänades,
Bianca
Arst vastas:
dr Irene Kalvet
Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ
Tere Bianca!
Teie kurvas kirjas on minu jaoks ka helge noot. Nimelt see, et Te saate ise aru vajadusest lähedase inimese järele, usaldussuhte järele. Kuna Teie kahe aasta taha jääv kogemus on keeruline, soovitan kindlasti leida psühholoog, kes Teid aitaks. Teie paanilised "õige" suhte otsingud jooksevad tühja, kui Te midag ette ei võta ja endale psühholoogi abiga selgeks ei tee oma käitumise põhjuseid. Tallinnas töötavate psühholoogide kohta saate infot numbril 1182. Helistage kohe, sest puhkused algavad ja võib raske saada kohe vasuvõtule aega.
Jõudu ja edu soovides!
Irene.
Nõuanded teemal: Psühholoogia
pereprobleem
Tere!
Olen omadega ummikus,asi on läinud nii sassi, et ma lihtsalt ei saa enam hakkama. Me elu mehega on kuidagi nii imelikuks muutunud, et oleme nagu kaks täiesti võõrast inimest, kes millegipärast ...
Vastas dr Irene Kalvet
Tere!
Soovitan leida psühholoog, kellega saate oma tekkinud probleemist täpsemini ja pikemalt rääkida. Kirjast ei selgu, kui vanad on teie lapsed, kui vana ise olete, kaua olete abielus...
Soovitan ...
tüdimus
Tere!
Minu probleem on järgmine. Lõpetasin 1,5 aastat tagasi kõrgkooli ja sellest ajast olen töötanud oma erialal. Tunnen suurt tüdimust ja motivatsioonipuudust. Oma töö teen ära halvasti, suurte ...
Vastas dr Irene Kalvet
Tere!
Leidke endale psühholoog, kellega koostöös saate vastuseid oma küsimustele. Usun, et Teie ametis ja töökohal on meeldivaid tahke, mida Te enam ei märka. Tuleb õppida oma hoiakuid muutma asjade ...
armukadedus
Tere. Olen oma mehega koos elanud 3 aastat. Viimased 1,5 aastat tunnen, et olen armukade (tema naissoost sõpradele, naissoost töökaaslastele). Siiani arvasin, et põhjuseta, nüüd avastasin, et ta on telefoni ...
Vastas dr Harri Küünarpuu
Tere!
Kõige kindlam viis kedagi kaotada on olla väga armukade ja usaldamatu. Mitte uudishimu ei tapa kedagi, vaid usaldamatus. Kardan, et Te kipute nüüd kõike, mida näete usaldamatuse tõttu ...
Vaata kõiki nõustamisi