suhted 25.09.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Lp dr Küünarpuu,
olen endaga täiesti segaduses. Aasta tagasi tekkisid mul endise töökaaslasega sõpruse asemel tugevamad tunded, armastus tuli kiirelt - meil on palju ühiseid jooni, sarnased oleme elulaadilt ja vajadustelt. Tema ei olnud eriti aktiivne suhet arendama, kuna elasin veel koos oma eelmise elukaaslasega, kellega suhted liiva jooksnud just nende asjade puudumise pärast. Just siis, kui elukaaslane otsustas minu juurest ära kolida, tuli ilmsiks tema rasedus hoolimata tema beebipillide tarvitamisest. Ka eelnevate tülide käigus oli ta ähvardanud, et ma saan seda lahkumist igati kahetsema - seepärast tekkis mul kahtlus, kas ta minu usaldust mitte kurjasti polnud tarvitanud. Enne seda armastust polnud ma teda tõesti petnud ega kavatsenudki seda teha. Loomulikult olin kui puuga pähe saanu - ja elasin kodus edasi, südant teda kuhugi saata mul polnud. Arutelu uue seisu üle oli ka napp, tema jaoks polnud abort lahendus ja nii jäigi. Ausalt öeldes tundus see kõik nii ebareaalne, et ... Oma kallimaga suhtlesin edasi, elukaaslane oli lapsemõttest hõivatud ja kui ka märkas, siis ei näidanud välja. Selle aasta oleme elanud eraldi tubades, koos vaid kohustuslikud asjatoimetused teinud. Peale lapse sündi on loomulikult kõik hulluks läinud, k a mina ise. Kallimale lubasin, et jään temaga - ma tõepoolest armastan teda. Et see on vaid aja küsimus, millal kodust ära kolin. Korra isegi proovisin, lapse pärast jäin siiski. Lapse emaga olen rääkinud, ütleb, et otsustaksin ise, tema arust on lapsele parem kui jääme kokku. Kallim aga on loomulikult hulluks minemas, tema enesetapuplaanide pärast jõudsime ka psühholoogi juurde - kusjuures seal edasi jäin käima mina. Ka töö on mul selline, et vabu päevi pole ja koormus on meeletu, saan vähe aega selgelt mõelda. Saan aru, et praegune seis on hullemast hullem kõigi jaoks, samas on kohutavalt keeruline seis otsustamiseks. Ka tundub mulle viimasest psühholoogi juures käigust, et ta justkui soovitaks mul siiski lapse emaga kokku jääda, et kui juba rahulikult rääkida saime, siis õnnestub ehk suhet parandada. Ei tea, ei tea..... Kõhklused on kohutavad, tahaks nii kallimat kui last!!! Aga teda ma ilma emata ju ei saa.... Mida küll teha?