olen segaduses 13.10.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Mäletan end jonnaka, iseka, kangekaelse ja vägagi kindlalt jalgadega maas oleva inimesena. Olen üksikema, püüan teha karjääri ja olen arvanud, et ei vaja kedagi oma ellu. Nüüd aga on olukord muutunud.
Ma armusin mehesse, kes on minust 11 aastat vanem, abielus (elavad lahus), tal on kaks last. Tutvumisel andis ta selgelt mõista, et meie tutvus jääb lühikeseks. Leppisin sellega.
Mõne aja möödudes aga hakkas ta minuga kontakti otsima, loomulikult armusin ma seda sügavamalt. Ta on minuga õrn, ettevaatlik - samas järsk ja tõrjuv. Meie "suhe" on kestnud 8 nädalat ja selle aja jooksul olen ma enese ära kaotanud. Ma olen leebe, kannatlik, andestav ja seda ilma mingite omapoolsete pingutusteta, see kõik oleks nagu minu PÄRIS mina... Lühidalt - ma ei tunne ennast ära.
Eile jättis ta mu maha. Lihtsalt tuli ja ütles, et suhe minuga on väljakannatamatu. Ma olevat väga hea, armas... kuid tema meelest on meie suhe läinud üle igasuguse taluvuspiiri. Ta tunnistas, et seni kuni ta suhtus minusse kui "väga heasse sekspartnerisse", sai ta sellest suhtest kõik vajaliku. Et nüüd on ta näinud mu hinge ja kui ta suhtub minusse nagu seksobjekti, teeb see talle haiget. Me ei riielnud, me ei tõstnud häält - me kallistasime... Ma näen, et ta on armunud ja vajab mind samamoodi nagu mina teda. Aga ta on mõistuseinimene ja sellepärast siis... Igatahes, kui ta lahkus olin täiesti sassis - kas mind jäeti maha või ei. Ma olen kohutavas segaduses, ühel hetkel tunnen, et miski pole muutunud, teisel hetkel olen lohutamatu.
Öö möödus painajatega võideldes, ärgates oli tühjusetunne. Ma tundsin õhtul selgelt, kuidas mul "katus ära sõitis"... tekkis nagu mingi vaakum, mis takistas mind hingamast, mõtlemast. Kas see on sellest, et mu mõistus keeldub leppimast armsa inimese kaotusega? Kas mul oleks abi kellegagi rääkimisest? Praegu tunnen, et see kõik on nii segane, et ma ei saa isegi päris selgelt aru, mida küsin..