olen ummikus... 26.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Minu abielu on nüüd seal maal, et läheme lahku. Algul abikaasa tükid ja petmised, siis minu enda karuteene kõigile-pettes meest jäin ootama last.
Valetada mehele ei suutnud ja aborti teha ka mitte. Nüüd kui oleme otsustanud lahku minna, on olla jube... Elame veel hetkel ühise katuse all. Abikaasa ootab, et lahkuksin lapse isa juurde, mida soovib lapse isagi, aga mina ei suuda. Ise ka ei tea miks, aga ei suuda. See lapse isa suur armastuse ja igatsuse jutt minu järele lausa ahistab mind ja minu praeguse abikaasa hoolitsemine minu eest igal sammul hetkel, teeb mulle jubedaid hingepiinu ja valu. Tean, et lahkuma pean, aga ei suuda ennast kokku võtta. Abikaasa on minu vastu praegu väga sõbralik ja mõistev, sest lahing on peetud ja mõttetult veel üksteist piinata sõnadega on vale. Ta on intelligent, mitte nagu mina. Ma ei tea kuidas käituda, mida öelda, kuhu astuda ja edasi minna. Ma ei taha, et mulle räägitakse praegu suurest armastusest ja igatsusest, sest olen teinud midagi väga inetut ja tunnen, et ei suuda enam korralikult kedagi armastada ja õnnelikuks teha. Miks mind armastada. Tunnen end kehvasti ja ei taha kellegi tundeid. Aga lapse isa ei mõista mind, pakub oma kodu jne. Olen õnnetu, et oskan ainult kõigile valu teha. Palun aidake mind natuke, selles valus reaalsemalt ringi vaadata.
K.R.