EMA 17.11.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Mul on üks mure. Olen kohe 19 saamas ja elan veel kodus. Ma tahaksin väga saada oma emaga hästi läbi, kuid see ei õnnestu mul kuidagi. Meie vestlused lõpevad peaaegu alati sellega, et ema teeb mulle selgeks, et mina olen kõiges süüdi ja miks ma siis veel teistelt head suhtumist ootan. Muide, see teeb haiget ja mu kallis ema teab seda. Miks ei võiks ta mind kasvõi natuke toetada ja kiita pideva virisemise ja kritiseerimise asemel. Mul on ka omad arvamused ja soovid... Miks ma pean käituma mõtte järgi: ole mõistlik tee nagu mina tahan või normaalsed inimesed nii ei tee? Kui ema väidab, et meie pere on mulle ükskõik, on tal natuke ka õigus. Minu meelest ei pea kodu olema see koht, kuhu vastumeelsuse ja hirmuga sõimamise ees minnakse. Raske on siis arvata, miks ma endale päeva jooksul palju tegevust väljaspool kodu leian ja vaid õhtul magama jõuan...