Lapse valetamine 26.05.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olen mures oma 11-aastase lapse pärast. Elame kahekesi, paar aastat tagasi purunes suhe meesterahvaga, kes ei olnud lapse isa. Suhte purunemise põhjus - mehe valetamine (valetas, et on pärit lastekodust, et tal on maja, et on sõitnud rallit ja olnud aasta aega koomas, et on olnud abielus, ema on suremas jne, jne). Kooselu kestis natuke üle kolme aasta.
Kuna elasin koos mehega, kes oli patoloogiline valetaja, siis on mul hirm, et lapsest kasvab tulevikus samasugune valetaja. Laps ei ole kunagi koos elanud oma isaga ja ei mäleta teda, sest uue mehega koos elama hakates ei tahtnud ta meiega enam suhelda ja arvas isegi, et laps ei ole tema oma.



Olen talle korduvalt selgitanud, et kui ta valetab, siis ei saa teda enam usaldada ja nii tekitab endale ise probleeme. Tema vastus on, et tal on suva. Karistuseks olen jätnud teda koduaresti ja keelanud sõprade külla kutsumise. Kuna käin tööl, siis on ta ikka lasknud sõbrad meile korterisse. Ühesõnaga, kõik, mis ma ütlen või teen, mitte millestki pole kasu.

Ma ei tea enam, mida teha või kuidas käituda. Kas peaks lapsega psühholoogi poole pöörduma?

Ette tänades,
L.

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Valetatakse üldjuhul inimesele, keda ei austata, kellest ei peeta lugu. Austus äratab ka usaldust ja pärsib valetamist. Erandiks on muidugi ebasiirus ehk valetamine iseendale ehk „sinisilmne valetamine“. Väiksemate laste puhul paistab valetamisena ka fantaasia ehk väljamõeldis, mida laps ise tõestisündinuks usub. Valetava lapse muutmiseks pole psühholoogist palju abi, sest kõik sõltub suhetest, neid saavad kujundada inimesed ise. Teie elus on kirja põhjal otsustades palju valet, salgamist, usaldamatust. Kuidas seda kõike usaldussuhetesse klaarida, on terve elustiili korrigeerimise problemaatika.
Aga kirja põhjal polegi ju tegu ainult valetamisega, vaid keelule allumatusega. Sel juhul on teil kaks teed – soovitatav võimalus: enda autoriteedi tõstmine, enesekujundamine ja ebasoovitav valik: nõudlikkuse suurendamine ranguse ja režiimini. Psühholoogi poole võib muidugi pöörduda, aga pigem üksinda, mitte koos pojaga. Haige pole ju laps, vaid teie suhted. Nende parandamist peab alustama teist kahest targem ja psühholoog ei saa ju kogu aeg teie kõrval olla.

Kas see arutelu oli kasulik?