seksi või suhte probleemid 03.08.04 / Seksuaalnõustaja

Külastaja küsib:

Tere,
Olen 23-aastane mees ning juba 5 aastat käinud ühe tüdrukuga, nüüd 21 aastane (sellest viimased 2 aastat oleme koos elanud). Tüdruk oli mul igas mõttes esimene, mina talle ka põhimõtteliselt esimene (ta oli ainult suudelnud varem).
Kuna ta oli selle eelmise poisiga pisut haiget saanud (pettus, et poisil tema vastu mingeid tundeid polnud) ning mina liiga kiirelt kord üritasin tema põue pääseda, siis hiljem võtsin hoo maha ning olin pigem passiivne "uusi maid avastama". Hiljem sain muidugi teada, et see oli minu poolt väike viga ning ta oleks tahtnud, et ma ise oleks teda rohkem vallutanud, selle asemel, et teda provotseerida ise esimesena samme astuma. Kuid ma kartsin, et kui ma jälle liiga kiirelt tegutsen, saab ta mu kavatsustest valesti aru.
Kuna kartsime rasestuda, siis esimese paari aasta jooksul tegelesime ainult vastastikuse masturbeerimisega (mis meile mõlemile väga meeldis), mitte päris seksiga. Hiljem jõudsime ka päris seksini - tüdruk kasutab tablette, mistõttu harrastame kondoomivaba seksi.
Esimestel kordadel (meie mõlema jaoks esimestel) oli mul ilmselt rambipalavikuga seotud erektsiooniprobleemid, kuid paari korra järel siiski seks õnnestus ning edaspidi oli suht normaalne.
Siiski tihti arvan, et erektsioon võiks olla pisut suurem, kuid alati on see olnud piisav vahekorra alustamiseks. Probleem on hoopis peale sisenemis liiga kiirelt saabuva seemnepurskega, mille tagasihoidmiseks tehtud paus ei mõju hästi partnerile. Vahel ka tagasihoidmine ei õnnestu või põhjustab mul orgasmi ärajäämise, mistõttu tüdruk on mulle hiljem alati öelnud, et pigem siis saagu ainult mina, kui et mõlemil metsa läheb.
Kuna mu tüdruk õpib ülikoolis ning on väga kohusetundlik, õppides alati A-dele, siis on ta pidevalt õppimisega hõivatud ja enamasti õhtuti väsinud, et seksida. Ma ise käin ka töö kõrvalt ülikoolis ning samuti õhtuti küllaltki väsinud. Lisaks põhjustavad tüdruku pillid tal tsükli iseärasusi (korrapäraselt esinevaid lisapäevi), millest ta günekoloog on teadlik.
Kõige selle tõttu on alati olnud nii, et mina olen pidevalt justkui seksinäljas ning tüdruk tunneb end vahel halvastigi, et mulle piisavalt rahuldust ei paku. Alates umbes 14. eluaastast olen ise aga tegelenud pidevalt masturbeerimisega, kui vajadus "üle pea" kasvab. Tüdruk on sellest teadlik ning arvab, et see on normaalne ning ma ei peaks seepärast ennast halvasti tundma (eriti sellisel perioodil, kui temal ei ole seksiisu või ta ei saa seksida). Lisaks on ta ise tihti valmis mind selle tegevuse juures abistama, mis on päris meeldiv ning erutav.
Probleem on aga selles, et nii mõnigi kord olen ma olukorda valesti hinnanud ning seetõttu just mõni aeg peale enesega tegelemist on tüdrukul tulnud tahtmine seksi järele.
Kuna mulle meeldib mu tüdruku keha, siis on mul pidevalt isu seda silitada ning seetõttu hakkas viimasel ajal välja kujunema olukord, kus ma lihtsalt prooviks katsetasin, kas täna tuleb seksi või mitte ja nii pidevalt. Tüdruk ütles, et teda see ei häiri (kui mind ei häiri selle juures tema passiivsus). Kõik paistis korras olevat, kuid vahetevahel juhtus nii, et tüdruk ei pidanud vastu ning hakkas minu "peale käimise" tõttu ennast meelega erutama, et seksini jõuda. See aga polnud päris õige seks ning tihti sellisel puhul ebaõnnestus mul tüdrukut rahuldada (ma ei suutnud teda enne ennast orgasmini viia). Ta ise ütles, et ta polnudki kuigi erutatud ning pole midagi (vahel tunnistas sellegi üles, et ta ainult minu pealekäimise peale seksiga nõustus). Loomulikult mina sellist asja ei tahtnud ning kui tabasin, et seepärast meil ebaõnnestubki tihti, siis ütlesin, et ärgu sellist asja tehku. Sest lõppeks tundsin ma ju ennast halvasti, et teda rahuldada ei suutnud.
Siiski arvasime, et ega meil suurt probleemi pole ning et asi on mööduv nähtus ning seotud meie üleväsimusega.
Siinkohal tuleb muidugi öelda ka seda, et enamus meie seksist on misjonäri asendis, sest nii meeldib tüdrukule kõige rohkem (ning ega mulgi selle vastu miskit pole), kuid kuigi pidevalt oleme plaaninud uusi asendeid proovida, siis seksi käigus on tüdruk vastumeelne, öeldes, et ärme vaheta asendit, et tal on nii kõige parem. Probleem ka selles, et kui me alguses katsetasime asendivahetust, siis vahel vajus mul ära ning ning ei saanud kohe kiirelt vahekorda jätkata, vaid pidi minu erutamisega tegelema.

Sel kevadel muutus asi aga tõesti hulluks, sest mul pidevalt ebaõnnestus tüdruku rahuldamine ning sellega seoses kasvas meie mõlema rahulolematus. Selle kevade probleemiks on muidugi ka see, et tegemist oli tema 3. kursusega, mida vististi peetakse tema eriala raskeimaks. Seetõttu oligi nii, et eksamite perioodil tüdruk ei tahtnud pea üldse seksi (ütles, et ei suuda muust mõelda, kui ainult õppimisest).

Asi läks kurvaks aga siis, kui sess läbi sai ja asi ikka ei paranenud - tüdrukul polnud suuremat isu seksi järele. Ilmselt põhjus ka selles, et ta kardab juba ette, et ega suuremat asja sellest tule. Tähele panin ka seda, et ta on ka muidu pisut imelik - ei käitu nii nagu tavaliselt.

Nüüd, mõned nädalad tagasi üllatas ta mind teatega, et ilmselt peaks me lahku minema, et ta armastab mind küll üliväga, kuid kirg on kadunud ning ta arvab, et see pole õige suhe.
Seepeale lahkasime mitme päeva jooksul meie suhet ning probleeme ning jõudsime otsusele, et veel ei lähe lahku (sest me mõlemad tõesti armastame üksteist väga ning ei kujuta ette elu ilma teiseta).
Arutlustes selgus, et ta tahab uuesti tunda seda, mis tunne on olla armunud. Kui ma talt aga küsisin, et kas ta usub, et järgmise mehega tal see armunud olemise tunne terve elu püsib, siis ei osanud ta vastata ning ilmselt oli ka see üheks põhjuseks, miks me kokku jäime. Teiseks ja ilmselt suurimaks oli ikkagi meie vaheline armastus ning tema ebakindlus ka muudes oma elu puudutavates aspektides, mis annaks nagu alust arvata, et tegemist pole niivõrd meie suhte probleemiga (mida siiski süvendab meie seksiprobleem), vaid tema endaleidmise vajadus. Ka sellest oleme rääkinud ning ta tõesti on pisut alaväärsustunnetega kimpus ning tunneb suuremat eneseteostusvajadust (näiteks, et mina käin juba tööl ning õpin magistrantuuris, kuid tema kopitab veel mitmeid aastaid seal arstiteaduskonnas ning ise ei teeni midagi).

Peale seda, kui me oma probleeme olime lahanud, otsustasime, et meie varasem elu hakkas liiga "vanainimeselikuks" muutuma - muudkui istusime kodus. Teatris-kinos muidugi käisime palju, kuid sellist ootamatust ja spontaansust oli vähe. Seda üritame nüüd lisada ning tunneme seda tehes end hästi. Samuti tekib tunne, et me ehk liiga klammerdusime üksteise külge (see oli vastastikune), üritasime alati võimalikult kõike koos teha ning teise mitte kurvastamiseks (et ta peab üksi olema) ei käinud näiteks ainult ühele mõeldud pidudel - mitte et teine oleks keelanud, vaid kuna me teadsime, et tal üksi kodus nukker, siis lihtsalt vabast tahtest jätsime minemata. Nüüd viimasel aastal on selline olukord järgi andnud.
See võib aga siiski olla ilmselt põhjuseks, et tüdruk mulle ütles ka, et ta tahaks uuesti vaba olla, mitte seepärast, et mina talle ei sobi, vaid et ta tahaks teha asju, mis teevad vabad inimesed. Ehk siis, et probleemi poleks, kui me poleks kohtunud mitte keskkooli ajal vaid alles nüüd, kus mõlemad on elu näinud. Ma aga loodan, et on mingi võimalus vältida olukorda, kus me lähme lahku ainult seepärast, et me kohtusime liiga vara, kuigi muidu oleks asi ideaalne. Ma küll kujutaks ette, et mehel võib olla probleeme mahajooksmata sarvedega, kuid kuna mina neid ei tunnegi endal, siis poleks iial arvanud, et mu tüdrukul need veel nüüd välja löövad (ikkagi 5 aastat suhet).

Ma olen meie suhte peale väga palju mõelnud ning kaldun arvama (eriti, kui nägin siin portaalis burnout-testi, milles tema puhul peaks enamusele küsimustele 'jah' vastama), et oma viimase õppeaasta jooksul pingutas ta lihtsalt üle ning kaotas ainult õppimisest mõeldes mingi pideme muu elu-oluga. Seda enam, et varem suutsime me mõnu tunda ka näiteks sellest, kui jäime nädalavahetuseks oma linnakorterisse (mitte ei siirdunud tavapäraselt maale vanemate juurde) ning lihtsalt vedelesime päev otsa voodis, ilma midagi konkreetset tegemata. Nüüd aga on tal pidevalt tunne, et nagu pointi pole (küll teeks midagi, kui ainult leiaks selle õige asja üles, sest miski nagu pole päris see). See nagu näiks viitavat sellele, et nüüd, kus ta ei pea enam hommikul 8-st õhtul 23-ni AINULT õppimisega tegelema, siis tundub talle, et ei raiskab oma aega igavlemisele, selle asemel, et midagi põnevat teha. Siiski ei suuda ta seda "midagi põnevat" välja mõelda, mis see võiks olla.

Seetõttu kaldun arvama, et meie suhte probleemiks on ühelt poolt seksi kvaliteet ning hoopis teiselt poolt tema ülepingutamine õpingutel, mis kahepeale kokku temas lootusetuse tunde tekitavad. Loomulikult ei taha ma, et see kõlaks justkui ma kõik süü tema kaela veeretaksin. Ma annaks kõik ära, kui ma saaks teada, et viga näiteks hoopis minu stressis oleks - siis ma saaks seda ravida ja meie suhte päästa. Praegu aga on mul tunne, et kuigi tüdruk arvab, et tal on uut meest vaja, ei oleks see lahenduseks ning meie suhe oleks ainult asjatuks ohvriks. Ma ainult loodan, et ma suutsin teda ka selles veenda ning, et me saame sellest üle.

Viimasel ajal oleme aga sellest niipalju rääkinud, et mul tekib kartus seda teemat jälle tõstatada - ehk on parem lasta sellel pisut seedida ning vaadata, kuidas seksi korda saaks. Sel teel on aga probleem selles, et oma perearsti juurde ma minna ei saa (sest selleks on mu tüdruku ema, kellele ma ei suudaks sellest murest rääkida) ning meestearstile on pikad järjekorrad. Millised arstid võiks veel aidata mind enneaegse seemnepurske puhul? Nüüd mõned päevad tagasi proovisime uuesti seksi (tal on probleem seksist huvitumises), kuid isegi minule üllatuseks tuli mul seemnepurse juba siis ära, kui ma polnud praktiliselt sisse jõudnudki veel (selle põhjuseks võib olla muidugi rohkem kui nädalane absoluutselt "kuival" olemise periood, kui ma isegi ei masturbeerinud, sest kardan, et see süvendab ainult meie seksi probleemi). See olukord aga masendas meid mõlemit nii kõvasti, et tüdruk oli pärast lausa vihane selle olukorra peale. Ta muidugi mõistab, et see asi ei pruugi olla ainult minus, vaid, et kui ta ise pole väga hoos, siis on minul madal erutus ning selle võrra väiksem erektsioon (mis põhjustab varasemat seemnepurset). See viimane kord aga oli juba algusest peale hukule määratud, sest pärast tüdruk ütles, et teda miskipärast lihtsalt ärritas mõni asi, mida ma tegin (mida ma olen alati teinud ning mis on talle varem meeldinud) ja et tal lihtsalt kadus isu ära poole peal.

Kiri sai küll juba niigi ülipikk, kuid lõpetuseks tahan veel öelda, nii mina kui ma usun, et ka mu tüdruk oleme absoluutselt motiveeritud meie suhte päästmisele, sest kuigi ma praegu töötan nädala sees teises linnas ning ei kohtu temaga ning tekivad igasugu muremõtted, siis temaga koos olles need kõik hajuvad ning ma tunnen, et ta enam ei mõtle lahkuminekust või vähemalt tahab olukorda lahendada.

Loodan, et te oskate mulle selle olukorra suhtes nõu anda. Kas ma peaksin meestearsti juurde minema (kas mul on probleem) või peaksime hoopis tegelema oma seksi mitmekesistamisega ja siis laheneb ka minu enneaegsuse probleem? Ning kas me peaksime otsima oma suhte kohta professionaalset abi.
Aitäh.

Arst vastas:

dr Lemme Haldre

Psühholoog-psühhoterapeut, kliiniline seksuoloog

Erakliinik Elite

Tere
Teie kiri on mitmekihiline ja seetõttu seda peamist probleemi raske välja noppida.
Saan aru, et esiteks tekitavad Teile muret erektsioon ja enneaegne seemnepurse. Mõlema probleemi lahendamiseks on olemas ravimid.
Iseasi, kas Te neid rohtusid ka tõesti vajate, sest kirja põhjal on mitmeid emotsionaalseid tegureid, mis vahekorrale mõju avaldavad.
Teil on hetkel keerulised suhted oma Tüdrukuga. Olete ilmselt mõlemad elu tõsiselt võtvad inimesed, mistõttu arutelud teemal "kas me oleme teineteisele need õiged" on igati omal kohal. On loomulik, et inimesed, kes on 5 aastat koos olnud ja eriti need, kellel see on esimene suhe, hakkavad ühel hetkel tegema justkui "vahekokkuvõtet". Sageli öeldakse, et 5 aaastat ongi see aeg, kus esimene kirg pisut lahtunud ja suhe justkui proovile pannakse.. Endale esitatakse küsimus "kas peale lahtunud kire meie suhtes veel midagi on". Need mõtted on iga paarisuhte loomulik koostisosa.
Loen, et Teie Tüdruk õpib arstiteaduskonnas ja tal on olnud pingutav aasta. Olete mõttes teinud talle "läbipõlemise testi". Teie toodud näidete põhjal tundub tõesti Teie partneril olevat pisut liialt depressiivseid mõlgutusi. Depressiivne seisund omakorda aga tekitab langenud huvi suguelu suhtes. Rõõmustav on Teie kirja lõpu poole leiduv lause, millest selgub, et Te mõlemad olete suhte parandamiseks motiveeritud.
Soovitan Teil tulla koos partneriga minu vastuvõtule. Vajadusel lisandub paarinõustamisele individuaalvestlus. Seal saaksime ka otsustada juba täpsemalt Teie ravimite vajadust.
Tervitades L.Haldre

Kas see arutelu oli kasulik?