Kuidas allergiat diagnoositakse?
Foto: IStockKas minu allergia tekitaja peitub toidus või on süüdi hoopis õietolm? Confido erameditsiini keskuse pediaater ja allergoloog Kersti Veidrik selgitab, kuidas allergia põhjustele jälile saada.
Kõige üldisemalt võib arsti sõnul allergeenid jagada kolmeks: olmeallergeenid, toiduallergeenid ja tööga seotud allergeenid (näiteks kemikaalid ).
Veidriku sõnul sõltub allergiliste haiguste diagnostika paljuski sellest, millises vormis ja millise haigusena allergia avaldub. Tööga seotud allergiate diagnostika ja ravi jääb kutsehaiguste kliinikute töövaldkonnaks.
„Üsna standardne on haigust põhjustavate allergeenide määramine, seda tehakse nahatorketestide või vereproovi abil. On olukordi, kus nahateste teha ei saa ja siis otsitakse antikehi esmalt verest. Kontaktallergia diagnostikaks kasutatakse omakorda kalleid ja spetsiifilisi allergeenide paneele. Sageli tuleb erinevaid diagnostikavõimalusi kombineerida,“ tutvustab ta.
„Organismi sensibiliseerumist põhjustavate allergeenide määramine nahatorketestiga on kogu maailmas väga sage meetod ja seda soovitatakse ka rahvusvaheliselt esmase meetodina. Sel viisil saab arst küllalt palju informatsiooni, kuid tuleb ette olukordi, kui haiguse põhjuse leidmiseks peab teste tegema korduvalt,“ ütleb ta.
Diagnostiliste allergeenide valik on arsti kinnitusel tänapäeval küllalt lai. „Nahatestide tegemiseks on palju kompleksseid allergeene, et vähendada üksikute torgete arvu. Kui kompleksallergeen on negatiivne, siis ei ole mõtet hakata ükshaaval teste tegema. Samas, kui leiame positiivse kompleksi, saab juba edasi minna üksikute allergeenidega. Nii on inimestele mugavam. Ka veretestina määratavate allergeenide hulk on suur - toiduained, õietolmud, loomad/linnud, lestalised jne. Suure valiku puhul on puuduseks testide kõrge hind,“ selgitab ta.
„Nii nahal kui veres allergeenide määramine ei ole 100% täpsusega, kuid üldiselt peetakse neid heaks diagnostikavahendiks,“ lisab ta.