Kristjan Port: me kontrollime oma toitumisotsustest vaid väga väikest osa
Foto: Julia-Maria LinnaTallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudi direktor Kristjan Port rääkis, et inimene teeb päeva jooksul ligi 250 toitumisega seotud otsust, millest ta ise teadvustab vaid 10-20.
Kristjan Port rääkis neljapäeval toimunud Naise tervise konverentsil, et kuigi koguaeg räägitakse tervislikust toitumisest kui millestki väga selgest asjast, pole see üldsegi üheselt selge.
„Miks me ise ei tea, mis asi on tervislik? Miks peab seda meile keegi ütlema ja siis me avastame mõne aja pärast, et see põhimõte on muutunud ja äsja tervislikuks peetud toit ei olegi enam tervislik? Miks meil puudub võime eristada tervislikku toitu?“ küsis Port. „Teisest küljest on inimesi rohkem kui kunagi varem - kas kehva toiduga saab nii palju inimesi sündida? Inimesed elavad kauem kui kunagi varem - kas kehva toiduga saab niivõrd kaua elada? Inimeste keskmine tervis on parem kui eales inimkonna ajaloo jooksul - kas kehva toiduga saab nii head tervist omada? Ometi on toidutemaatika kõige kesksemaks probleemiks. Miks me siis talume nii suurt hulka halba toitu? Võibolla seetõttu, et toit ei olegi halb. Küsimus on ainult selles, kes seda niimoodi nimetab.“
Port tõi välja, et inimene teeb päevas ligi 250 toiduotsust, millest teadvustab ainult 10-20.
„Toiduga seotud otsused juhtuvad mõnikord kellegi soovil, tihtipeale juhtuvad nad lihtsalt keskkonnatingimuste tõttu - toit on rikkalik nähtus, ta on sotsialiseerumis- ja kauplemisvahend. Ta pole ainult kõhu täitmise vahend,“ rääkis ta.
Port tõi uuringute najal näiteid, mis puhkudel kipuvad inimesed rohkem sööma. Näiteks teevad nad seda siis, kui istuvad ülekaalulise inimesega lauas. Tuleb välja, et filmi süžee avaldab toitumisele mõju – kui film on lõbus, siis on niigi hea olla, aga õudusfilmi puhul tahaks hingele saada natuke rohtu ja nii süüakse märkamatult rohkem.
„Meeleheaga seostatavat toitu nimetatakse mugavustoiduks (comfort foodiks) ja seda mitmel põhjusel - me vajame mugavus- ja heaolutunnet,“ seletas Port. „Mehhanisimid, mis meil on kesknärvisüsteemis, on küllalt universaalsed ehk isumehhanism on samas kohas sama ahela peal, mis tekitab narkootilist sõltuvust. Sõltuvus on vajalik, see sunnib tegema asju regulaarselt. Aga mõnikord läheme üle piiri. Näiteks, kui oleme toidurikkas seltskonnas, hakkab sõltuvus meile karuteenet tegema. Loogiliselt peaksime sööma hakkama siis, kui meil on patarei tühi ja toitumine peaks lõppema siis, kui piir on ees, aga see pole nii. Me hakkame sööma erinevatel põhjustel erinevates olukordades. Kuna näljatunne on seotud üldisema ebamugavustundega (igavus, üksindus, kurbus, melanhoolia, ängistus, süü, viha, häbi, väsimus, häbelikkus ärritus jmt), siis toit annab meile „rohtu“ ja see on muutunud kõige kättesaadavamaks „rohuks“. Selle n-ö rohu ületarbimine põhjustab ülekaalu, ülekaal põhjustab stressi, stress põhjustab magusaisu, mis suurendab omakorda taas ülekaalu.“
Port rääkis, et me arvame, et teame, millest toit koosneb, aga see on eksitav.
„Teame, et toit koosneb kuuest komponendist. Kas tõesti? Rohelises taimes on umbes 12 000 keemilist elementi,“ seletas Port. „Me ei tea isegi, kuidas need kombineeruvad.“
Port küsis, kas epidemioloogia, on piisav tõend, et ära tunda tervislikku toitu?
„99 protsenti toitumisega seotud väidetest on epidemioloogilised - nägin seda ja seda, järelikult need kaks asja käivad kokku. Me suudame fantastilisi seoseid luua. Toidu ja tervisliku funktsiooni vahele ehitame väga kergelt korrelatsioone. See ei ole teaduslik informeeritus, vaid epidemioloogia. Me ei suuda selliste seostega kõike ära seletada,“ rääkis Port. „Inimene ja toit on arvatust palju keerulisemad. Toit kombineerub mitte ainult omavahel, vaid inimesega, kes kombineerub oma keskkonnaga. Me ei tea väga paljusid asju.“
Port märkis, et globaalse kaalulangetuse tööstuse käibeks 2017. aastal ennustatakse 300 miljardit eurot. Eesti riigieelarve on alla 8,5 miljardi euro.
„Üritage, siis sellele survele vastu pidada üksiku indiviidi positsioonilt, et mis on tervislik toitumine. See on vägev äri, sest kui tulemusi ei teki, ei süüdista inimene mitte tootjat, vaid iseennast,“ lausus Port.
Ta tõi välja, et koomiksi Dilbert autor Scott Adams kirjutas äsja pahase kirja teaduse suhtes: ta ütles, et kuni täiskasvanuks saamiseni teadis ta, et rasvane toit on kahjulik ja teeb paksuks. Nüüd räägitakse, et ei tee, ja tuleks süüa juustu, võid ja avokaadot, sest see võtab isu ära ja kaal hakkab langema. Siis ta hakkas mõtlema, et samuti on koguaeg räägitud, et polüvitamiine peaks iga päev sööma, kuna need on väga kasulikud. Nüüd tuleb välja, et see on turundus, mitte teadus. Teadus ei ole leidnud tõendeid, et polüvitamiinidest kasu oleks. Tuleb välja, et toidupüramiid pole samuti kõige targem olnud. Klaas veini päevas pidi kasulik olema, aga paistab, et see on ainult selleks, et tuimestada ängi, mis inimestel on.
„Sügavam probleem on selles, et inimesed ütlevad, et teadus on süüdi ja unustavad ära, et teadust on vägistatud ja süüdistavad seda, keda on vägistatud,“ ütles Port. „Teadus pole esitanud neid tõendeid, et üks või teine on õige. Seda on tõlgendanud see rahalisi teenuseid pakkuv keskkond, mis otsib kogu aeg tõendeid, miks tema teenus on kasulik. Nad ei löö risti ette selleks, et raha välja õngitseda. Ühiskond kritiseerib teadust ja selle tagajärjeks on, et ollakse üha rohkem skeptilised, üha rohkem kaldutakse nende inimeste poole, kes räägivad teadusliku argumentatsiooni vastu. See on suur kuritegu inimeste suhtes.“
Taimetoitlusest rääkides, lausus Port, et lihtsalt öelda, et taimetoitlus on lahendus kõikidele probleemidele, oleks liiga lihtne. „Ma ei räägi, et see ei võiks viia inimest kirgastunud tervisliku käitumise teele,“ lisas ta.
Port tõi välja, et lamba seedetrakt on 27 korda tema kehapikkusest pikem, inimese seedetrakt on 4-5 korda oma kehapikkusest pikem.
„Lammas on väikese aju ja pika seedetraktiga. Mida kõrgema toiteväärtusega kergemini seeditavat toitu loom sööb, seda lühemaks läheb seedetrakt ja suuremaks aju, sest selle toidu toiteväärtust on keerulisem kätte saada ja seda peab kaitsma. Järelikult koormus ajule kasvab ja aju nõuab omakorda suuremat toiteväärtust,“ rääkis Port.
Port ütles, et meil on toitu nii palju, et mängime sellega. Turvavõrguks on kliiniline meditsiin.
Paleodieedist rääkides, ütles Port, et seda loogikat ei saa tänapäeva tuua.
„Lihtne on teleka ees rääkida, üks käsi arvutihiirel, teises käes ürditee, kuivõrd tore elu oli kunagi. See oli karm elu. Päev otsa tegeleti elus püsimisega. Inimesed liikusid toidule järgi, toit oli sesoonne. Kogukonnad olid hästi väikesed, nakkushaigusi oli väga vähe. Me ei saa seda loogikat rakendada kaasaegsesse keskkonda,“ rääkis ta. „See inimene pidi päevase energiavaru kättesaamiseks läbima umbes 2,5 ruutkilomeetrit pinda. Olukord muutus, kui inimene õppis selle sama pinna peal vilja kasvatama. Kuna inimesi oli vähe, nad elasid erinevatest kohtades, siis ei saa rääkida ühtsest paleodieedist. Rääkimata sellest, et inimesed elasid väga lühikest elu.“
Port mainis ära teadaolevad müsteeriumid nagu gluteeni talumatus, probiootikumid, multivitamiinid, kalamaksaõli, omega rasvhapped, rasv, kiudained, karnitiin, Trimethylamine N-oxide (TMAO), H2O, soja, juur- ja köögiviljad, suured või väikesed portsjonid, kohv, sool, liha, munad, õhtune söömine, alkohol, orgaaniline toit, paleodieet jne.
„Enamus gluteeni talumatusest on ise diagnoositud,“ märkis ta. „Isegi maailma suurimate tootjate probiootikumid ei ole saanud turukontrollijatelt õigust öelda, et neist on kasu tervise parandamisel.“
Kokkuvõtteks ütles Port, et teadaolev fakt on see, et inimesele ei ole loodus kujundanud võimet „tervisliku“ toidu ära tundmiseks.
„Küll aga on teada, et inimesel on isu, tagamaks piisava sagedusega söömisakte. Isu pole kuigi ratsionaalne, st raske on seletada kust ja miks isu tekkis ja kuidas see „ära läks“,“ lausus ta. „Söömisakt on keeruline nähtus, pole ainult toiduvajadus. Ta on tihtipeale meelehea pakkuja, sotsialiseerumisvõimalus ja ebamugavuse maskeerimine.“
„Organism ei ole kunagi kooskõlas oma keskkonnaga ning ebakõla põhjustab stressi. Selles on nii kasulikku kui kahjulikku. Hea aspekt on see, et ta stimuleerib kohanemisvõimet. Kohalik toit on kõige vähem stressirohke, kuna inimene on sellega kohanenud põlvkondade jooksul,“ rääkis ta. „Probleemiks on olnud toidu kättesaadavus ja me oleme kohanenud vaegtoitumisega päris hästi. Kehas on eriti võimsad vahendid selleks, et suure toidupuudusega hakkama saada. Samas me elame nüüd hoopis teistsuguses keskkonnas, kus meil on liiga palju toitu. Selle jaoks meil puuduvad kaitsemehhanismid.“
Pordi sõnul püüame toitu ratsionaliseerida, panna õige-vale kategooriatesse, aga see on liiga lihtne lähenemine. Lihtsustamine sünnitab müüte, need sünnitavad uusi müüte, suurendavad stressi ja määramatust.
Artikkel on kirjutatud 5. märtsil Tallinnas toimunud konverentsi "Naise tervise konverents 2015. Defitsiit" esitatud ettekande põhjal.