Enamik naisi ei julge arstile sellest murest rääkida
Uriinipidamatus on piinlik probleem, kuid ometi on see tuttav paljudele naistele. Miks uriinipidamatus tekib ning kuidas sellest vabaneda, räägib günekoloog dr Ülle Kiisla
Mida tähendab uriinipidamatus ja mis hetkel vajab see tähelepanu?
Uriinipidamatus on igasugune tahtele allumatu uriinileke ning me ei saa tõmmata piiri, et väike ja harv leke ei ole probleem ning tähelepanu vajab ainult väga väljendunud uriinipidamatus. Uriinipidamatus vajab alati tähelepanu, sest häirib oluliselt elukvaliteeti, tekitab piinlikkust ja nõuab inimeselt sageli harjumuste ümber sättimist. Näiteks loobutakse treeningust või reisist, et vältida piinlikke olukordi, või kalkuleeritakse pidevalt, kus asuvad lähimad tualetid. Uriinipidamatus ei ole naise elu normaalne osa ja vajab alati ravi, kuid ravi ise sõltub uriinipidamatuse vormist ja raskusastmest, samuti naise vanusest.
Kui paljud naised jõuavad selle murega arstile ja mis põhjusel jäetakse tulemata?
Eestis vastavad uuringud praegu puuduvad, kuid näiteks Ühendkuningriigi uuringute andmetel ei julge kaebustega naistest kuni kolmveerand arstile oma murest rääkida ja pooled naised koguvad enne arstile pöördumist julgust üle aasta, viiendik üle viie aasta ja ei ole harv, et probleem on olnud kogu elu.
Ka meie igapäevasel vastuvõtul torkab väga silma hiline pöördumine. Abi otsivad vaid umbes pooled patsiendid. Tulemata jätmise võivad tingida piinlikkus, vähene teadlikkus ravivõimalustest, operatsioonikartus ning vanematel inimestel väärarvamus, et uriinipidamatus on vananemise normaalne ja ravimatu osa. Naisi võib takistada ka meesarst, sest sageli eelistavad naised rääkida oma murest teisele naisterahvale. Inkontinentsi stigma on suurem kui depressiooni või pahaloomulise kasvaja korral, sest seda probleemi on lähikondsete või töökaaslaste eest raske varjata – sagedaid tualetikülastusi või uriinilõhna pannakse lihtsalt tähele.
Kuidas uriinipidamatus tekib ja kas see on ainult naiste probleem?
Alustame numbritest – iga kolmas naine kogeb elu jooksul uriinipidamatust. Kui alla 20aastaste vanusegrupis esineb seda 2–3 protsendil ja 20–39aastastest naistest seitsmel protsendil, siis üle 65aastastel kerkib see number juba 25–60 protsendini. Välja joonistub kolm trendi. Esiteks, uriinipidamatus on domineerivalt naiste probleem ning esineb neil kuni kolm korda sagedamini kui meestel kõigis vanusegruppides. Teiseks, uriinipidamatuse esinemissagedus suureneb vanusega ja peale menopausi on vanus uriinipidamatuse riskifaktoritest kõige olulisem, kuna vananedes tekivad muutused vaagnapõhja kudedes. Kolmandaks, sünnitanud naistel esineb uriinipidamatusut oluliselt sagedamini võrreldes mittesünnitanutega. Kuigi kõige rohkem kahjustab naise vaagnapõhja esimene sünnitus, siis uriinipidamatuse risk suureneb iga järgneva sünnitusega – ühe lapse korral on see kümme protsenti, kuni kolme sünnitusega 16 protsenti ja nelja või enama sünnituse korral 24 protsenti. Sageli avaldubki uriinipidamatus esmakordselt raseduse ajal, eriti teises ja kolmandas trimestris. Õnneks on rasedusaegse uriinipidamatuse prognoos soodne. Uriinipidamatust esineb ka sünnitamata naistel, kuid oluliselt harvemini.
Kas on veel mingeid seisundeid, millest uriinipidamatus tekkida võib?
Nii uriinipidamatuse raskusaste kui ka esinemissagedus suurenevad vanusega. Lisaks soodustavad seda ülekaalulisus – kaalu langetamisega uriinipidamatus tavaliselt leeveneb. Olemas on ka pärilik komponent – suurem risk on nii tütardel kui ka õdedel, põhjuseks pärilik sidekoe eripära. Samuti soodustavad uriinipidamatust liigne kofeiin, sest see ärritab põit ja viib vedelikku kehast välja, teatud spordialad nagu hüpped ja cross-fit, mõned haigused nagu diabeet ja osad ravimid. Ka emaka eemaldamise järel on uriinipidamatust rohkem.
Millised on uriinipidamatuse vormid ja mis seda põhjustab?
Uriinipidamatust on mitut tüüpi ja ravi määramisel tuleb välja selgitada, millise vormiga on tegu. Kõige sagedamini esineb pingutustüüpi uriinipidamatust, mis domineerib just noortel naistel. Selle korral tekib uriinileke samaaegselt füüsilise pingutusega – köhides, naerdes, sportides ja raskusi tõstes –, põhjuseks vaagnapõhjalihaste nõrkus.
Vanemas eas esineb sagedamini tunginkontinentsi, mille puhul on iseloomulik, et uriinilekkele eelneb või kaasneb äkki tekkiv tahtele allumatu urineerimistung. Selle põhjuseks on põielihase tahtmatud kokkutõmbed põie täitumise ajal ning see võib olla seotud neuroloogiliste või põiehaigustega. Tihti esineb segatüüpi uriinipidamatust, mille puhul esinevad need kaks vormi koos, ning ravi puhul lähtume sellest, kumb vorm domineerib.
Kuidas selle probleemiga tegeleda?
Uriinipidamatuse ravi on alati etapiline ja sõltub uriinipidamatuse vormist ja raskusastmest. Ravi eesmärk on parandada elukvaliteeti, liikudes lihtsamalt ravimeetodilt invasiivsemale. Patsient peaks kindlasti ise maksimaalselt panustama. Alustada tuleks alati elustiili muudatustest. Langetada tuleks kehakaalu, vedelikku ei tohiks tarbida üle kahe liitri ööpäevas, vähem tuleks juua alkoholi, kofeiini sisaldavaid ja gaseeritud jooke, vähem tuleks süüa põit ärritavaid tsitruselisi vilju, vürtse ja šokolaadi ning loobuda suitsetamisest.
Asendamatu on vaagnapõhjalihaste treening, mis võiks kesta vähemalt kolm kuud, sest varem ei saa tulemuslikkuse üle otsustada. Apteegis leidub spetsiaalseid inkontinentsi tugitampoone, mida kasutada ajutiselt treeningu ajal. Pärast menopausi soovitame vähemalt kolm kuud ka tupekaudset östrogeenravi. Teatud puhkudel kasutame tablettravi.
Kuidas ära tunda, et muud meetodid ei aita ja vaja on sekkuda kirurgiliselt?
Soovitame kirurgilist ravi, kui patsient on teinud adekvaatset vaagnapõhjalihaste treeningut, kuid tulemusteta, ja soovib kirurgilist ravi. Kirurgilist ravi kasutatakse pingutustüüpi uriinipidamatuse korral. See tähendab, et kusejuha alla asetatakse spetsiaalne ling. Operatsioon on enamasti päevakirurgiline, kuid on tähtis, et kuus nädalat pärast operatsiooni järgib inimene säästvat režiimi ning väldib raskuste tõstmist ja trenni.