Seedimine Autor: Andres Soosaar

Seedimine on füsioloogiline protsess, mille vältel seedeelundeisse sattunud toit muutub imenduvaks ja organismile omastatavaks. Elutähtsatest ainetest saabub vaid hapnik organismi hingamissüsteemi kaudu. Samas kuulub seedesüsteemi ülesannete hulka ka teatud ainete eritamine organismist ja paljude erinevate hormoonide tootmine.

Seedesüsteemi keskseks osaks on seedekulgla, mis koosneb suuõõnest, söögitorust, maost, peensoolest (kaksteistsõrmik, tühisool ja niudesool), jämesoolest (umbsool, käärsool ja pärasool). Seedekulgla sein on keeruka mitmekihilise ehitusega, mis tüüpiliselt sisaldab kurrustunud limaskesta, silelihaskihte ja närvipõimikuid. Seedekulglat ümbritseb sidekoeline kest, mis moodustab kõhuõõnes soolekinnisti. Selle abil kinnituvad peensoole lingud ja osa käärsoolest kõhuõõne tagaseina külge ning seal kulgevad ka soolestikku varustavad vere- ja lümfisooned ning närvid. Seedesüsteemi normaalseks talitluseks on vajalikud mitmed seedenõred, mida toodavad nii arvukad väikesed seedenäärmed seedekulgla seinas kui ka 3 paari suuri süljenäärmeid pea piirkonnas ning kõhunääre ja maks kõhuõõnes. Kokku toodetakse seedenõresid 8–10 liitrit ööpäevas.

Organism ei suuda paljusid toidus sisalduvaid aineid esialgsel kujul omastada. Seetõttu on seedeprotsessi esimestel etappidel vajalik toidu eelnev mehaaniline peenestamine ja biokeemiline töötlemine seedeensüümidega, mille järel toidukomponendid saavad imenduda läbi sooleseina (peamiselt peensooles) vereringesse, st jõuda tõeliselt organismi kasutusse. Seedeprotsessid seedekulgla eri osades on täpselt reguleeritud ning üldjuhul ei transpordita soolesisaldist edasi järgmisse seedekulgla ossa enne, kui seda on järgmise etapi protsessideks vajalikul määral töödeldud. Seedekulgla regulatsioonimehhanismidest on olulisemad sooleseinas paiknevate närvipõimikute (nn enteraalne närvisüsteem) talitlus ning nende aktiivsuse muutmine autonoomse närvisüsteemi poolt, samuti kümned erinevad hormoonid (gastriin, sekretiin, koletsüstokiniin jt), mis reguleerivad nii seedesüsteemi enda tööd kui ka seovad seedeprotsessi teiste elundisüsteemide talitlusega.

Seedeprotsess algab suus. Suuõõnes mälutakse toit hammaste abil sellise suurusega osakesteks, et neid oleks võimalik neelata, st transportida edasi söögitorru. Süljenäärmed toodavad ööpäevas kuni 1,5 liitrit sülge, mille ülesandeks on vähendada hõõrdumist toiduosiste liikumisel, samuti algab süljes oleva ensüüm amülaasi toimel süsivesikute lõhustamine ning süljest on leitud ka mikroobidevastase toimega aineid. Sülge eritub samuti mittesöödavate ainete suhu sattumisel, sel juhul on süljel loputusfunktsioon. Suuõõnes paiknevad maitsmis-, puute- ja temperatuuritunde retseptorid, mille abil on organismil võimalik hinnata toidu ja joogi kvaliteeti ning otsustada, kas see alla neelata, st saata seedekulgla järgmistesse osadesse. Neelu ja söögitoru läbib toit mõne sekundiga ning jõuab seejärel makku, kus see võib toidu koostisest sõltuvalt viibida tunde. Maos seguneb suuõõnes peenestatud toit pidevalt happelise maonõrega, mille tulemusena tekib ühtlane vedel toidumass – toitkört ehk küümus. Maos algab maonõres sisalduvate pepsiinide toimel toiduvalkude lõhustumine. Kui mao limaskesta enesekaitsevõime langeb, soodustavad maonõres olev soolhape ja valke lõhustavad ensüümid limaskesta kahjustumist ja sellest tulenevaid haigusi (nt maohaavandtõbi). Maonõre sisaldab ka spetsiaalset valku, mis on vajalik B12 vitamiini imendumiseks peensoolest. Otse maost imenduvad alkohol ja mitmed ravimid.

Perioodilised mao lihaskesta kokkutõmbed lükkavad maosisaldise portsjonite kaupa kaksteistsõrmikusse, kuhu lisandub maksast ja sapipõiest pärinev sapp ning kõhunäärme- ehk pankreasenõre, mis sisaldab kõikide toitainete lõhustamiseks vajalikke ensüüme. Seetõttu leiab just peensoole alguses aset ulatuslik toitainete lõhustamine. Sapis sisalduvate sapphapete toimel muudetakse toidurasvad väiksema läbimõõduga osakesteks, mis soodustab nende lõhustamist pankrease lipaasi toimel. Lõhustamise tulemusena tekivad suurte molekulide asemel väiksemad, need imenduvad läbi peensoole seina vereringesse. Imendumist peensoolest soodustab selle suur kontaktpind (ligi 200 m ), mille moodustavad soole sisepinnas olevad kurrud ja hatud. Erinevad ained imenduvad seedekanali seinast erineval viisil, mis võimaldab organismi jõudvate ainete hulka teatud määral reguleerida. Nii toitainete lõhustamiseks kui ka imendumiseks peab soolesisaldis olema pidevas liikumises. Peensoole motoorses talitluses eristatakse segamisliigutusi ja peristaltikat, mille abil soolesisaldis tõugatakse edasi jämesoole suunas. 

Peensoolest läheb jämesoolde ööpäevas umbes 500–1000 ml soolesisaldist. Jämesooles, kus leidub ka suurel hulgal erinevaid mikroorganisme, võib soolesisaldis püsida päevi. Jämesoolest imendub organismi tagasi veel vaid teatud kogus vett ja elektrolüüte ning toimub roojamassi moodustumine.

Roojamass koguneb sigmakäärsoolde, kust see tõukeliste liigutustega lükatakse pärasoolde. Jämesoole alguses paikneva ussripiku põletik on sagedasemaid kõhuõõne kirurgilisi haigusi. Imendumisprotsesside häirumine ühes elavnenud soolemotoorikaga toob kaasa kõhulahtisuse ehk diarröa, mis on mitmete haiguste üheks sümptomiks. Samas on vähese kehalise koormusega eluviis ja kiudainevaene toit teinud kõhukinnisusest tänapäeval tõsise meditsiinilise probleemi. Väljaheide eemaldatakse organismist pärasoole kaudu ning seda protsessi juhivad närvisüsteemi erinevad osad, kusjuures roojamise tahteline kontroll eeldab paljude kesknärvisüsteemi osade koostööd.

Vt ka autonoomne närvisüsteem, kõhukinnisus, kõhulahtisus.

Seedesüsteem.