Südame-veresoonkonna talitlus Autor: Andres Soosaar

Südame-veresoonkonna talitlus. Vereringe kujutab endast kogu organismi hõlmavat süsteemi, milles veri on liikuvaks keskkonnaks ning väikseimate veresoonte – kapillaaride õhuke sein teeb võimalikuks ainete vahetamise vere ja kapillaare ümbritsevate keharakkude vahel. Vere ringlemise tagab südame pidev rütmiline talitlus (südame vasaku ja parema poole töö vereringesse järjestikku ühendatud pumpadena). Vereringe jaotub südame vasakust vatsakesest lähtuvaks ja paremasse kotta suubuvaks suureks ehk süsteemseks ehk kehavereringeks ning paremast vatsakesest lähtuvaks ning vasakusse kotta suubuvaks väikeseks ehk kopsuvereringeks. Kumbki vereringe algab ühe suure arteriga, mis edaspidi hargneb järjest väiksema diameetriga arteriteks, arterioolideks ja kapillaarideks. Seejärel hakkavad väikesed veresooned uuesti ühinema järjest suuremateks veenideks, mis lõpuks suubuvad südame kodadesse. Hapnikurikas arteriaalne veri voolab väikese vereringe veenides, südame vasakus pooles ja suure vereringe arterites, hapnikuvaene venoosne veri aga suure vereringe veenides, südame paremas pooles ja väikese vereringe arterites. Väikeses vereringes toimub vere rikastamine hapnikuga. Suure vereringe põhiülesandeks on varustada organismi rakke hapniku ja teiste ainevahetuseks vajalike ainetega ning samal ajal võtta vastu ainevahetuse lõpp-produkte, et transportida need elunditesse, kus toimub nendest vabanemine.

Südame pumbafunktsioon põhineb südamekambrite seina moodustava südamelihase ehk müokardi koordineeritud talitlusel. Müokard jaguneb talitluse alusel nn töömüokardiks ning erutusjuhtesüsteemiks. Töömüokardis tekib kokkutõmme rakkude membraanis moodustuva ja leviva tegevuspotentsiaali käivitava mõju tulemusena. Kokkutõmbe käigus suureneb seina pinge, mis vähendab vastava õõne ruumala. Erutusjuhtesüsteemi põhiosad on sinuatriaalsõlm paremas kojas, atrioventrikulaarsõlm kodade ja vatsakeste piiril, Hisi kimp oma säärtega ning lõpuks Purkinje kiud, mis on otseses ühenduses vatsakeste töömüokardi rakkudega. Südame rütmi genereeritakse sinuatriaalsõlmes ning bioelektriliste potentsiaalide kindla stsenaariumi järgi toimuv levik koordineerib südame erinevate osade töö üheks tervikuks. Südame kui terviku elektriliste protsesside registreerimiseks ja hindamiseks kasutatakse meditsiinis laialdaselt elektrokardiograafiat.

Südame pumbafunktsiooni aluseks on müokardi kokkutõmbe (süstoli) ja lõõgastumise (diastoli) rütmiline vaheldumine südamekambrites. Rahuolekus on südametsüklite arv 60–80 ühes minutis, kuid füüsilise või emotsionaalse koormuse tagajärjel võib see suureneda 2–3 korda. Eristatakse nii kodade kui ka vatsakeste süstolit ja diastolit, mis südame vasakul ja paremal pool toimuvad enam-vähem sümmeetriliselt, kuid ajaliselt enne kodades ja seejärel vatsakestes. Diastoli ajal müokard puhkab ning sel ajal täitub vastav südameõõs verega. Süstol on müokardi talitluse aktiivsem faas ja selle jooksul viiakse verd edasi. Südame pumbafunktsiooni realiseerivad otseselt vatsakesed, sest neist algavad suured veresooned. Südamekojad on pigem ettevalmistava funktsiooniga, et tagada vatsakeste efektiivne töö. Rahuolekus pumpab kumbki vatsake vereringesse korraga 60–70 ml verd, mis on umbes pool sinna süstoli alguseks kogunenud vere hulgast. Seega pumpab kumbki vatsake minuti jooksul vereringesse umbes 5 liitrit verd, kuid koormuse korral võib see maht 3–5 korda suureneda. Seejuures peab vasak vatsake arendama kokkutõmbel mitmeid kordi suuremat rõhku (tervel inimesel rahuolekus kuni 140 mmHg) kui parem vatsake (rahuolekus kuni 25 mmHg). 

Vere ühesuunalise voolamise tagamiseks on südames kaks paari klappe: kodade ja vatsakeste vahel on hõlmklapid, vatsakeste ja suurte veresoonte vahel aga poolkuuklapid. Need klapid takistavad vere tagasiliikumist südamekambritesse, võimaldades eespool asuva õõne täitumise verega diastoli ajal. Klappide sulgumisel tekivad südametoonid, mida on võimalik hinnata südame kuulatlemisel. Südame enese verevarustuse tagavad aordist algavad südame pärgarterid, mille kahjustumine on väga sagedane südamehaiguste põhjus. Südametalitlust reguleerivad üheaegselt mitu mehhanismi (nt autonoomne närvisüsteem, paljud hormoonid jt), mis tagavad südame töö pideva sobitumise vereringe ja kogu organismi vajadustega.

Veresooned on väga kompleksse struktuuri ja talitlusega torujad elundid, milles veri liigub kõrgema rõhuga osast madalama rõhuga osa poole. Voolamiseks vajaliku rõhkude vahe aga tagab südame töö pumbana. Veresoone teatud lõiku läbiva vere kogus ajaühikus on võrdeline vererõhkude erinevusega selle lõigu otstel ja pöördvõrdeline veresoone takistusega. Takistus omakorda sõltub mitmest tegurist, kuid veresoone raadius on neist kõige suurema tähtsusega. Vere voolamisel tekkiva takistuse ületamiseks peab vererõhk südamest kaugemal pidevalt langema, seetõttu ongi rõhk vereringe alguse arterites kõige kõrgem ning südamesse suubuvates veenides kõige madalam. 

Vere voolamist arterites iseloomustavad ulatuslikud vererõhu kõikumised, mis on tingitud süstoli ja diastoli vaheldumisest südamevatsakestes. Nende kõikumiste ülemist piiri nimetatakse maksimaalseks ehk süstoolseks arteriaalseks vererõhuks, mis rahuolekus on normaalselt 110–140 mmHg. Rõhu kõikumiste alumist piiri nimetatakse minimaalseks ehk diastoolseks vererõhuks, mis rahuolekus on normaalselt 60–90 mmHg. Seetõttu tuleb arteriaalse vererõhu kaudsel mõõtmisel silmas pidada, et tegelikult saame teada vererõhu kõikumise piirid, aga mitte vererõhu väärtust antud ajahetkel. Õigete järelduste tegemiseks on oluline teada, et arteriaalse vererõhu tõus füüsilise või emotsionaalse koormuse tagajärjel on täiesti normaalne füsioloogiline reaktsioon. Arterites langeb vererõhk siiski suhteliselt vähe. Alles arterite lõpus olevates arterioolides suureneb järsult takistus, mistõttu vererõhk langeb umbes 3 korda ning kõikumised kaovad. 

Vere voolamist arterites iseloomustab pulsilaine teke arterite seinas, mis on tuntav pulsina, kui suruda sõrmedega arterile (nt kodarluuarteri pulss randmel, unearteri pulss kaelal jt). Pulsilaine teke annab tunnistust vasaku vatsakese süstolist ja vere paiskumisest suurde vereringesse. Pulsilainete arv ajaühikus võimaldab kergesti hinnata südame löögisagedust, samuti võib pulsilaine iseloom või selle muutumine olla mitmete haiguste oluliseks tunnuseks.

Arterioolidele järgnevaid väga peeni ja õhukese seinaga kapillaare nimetatakse ka vahetusveresoonteks, sest just nendes on võimalik ainete vahetamine vere ja kudede vahel. Vahetus- ja transpordiprotsessid kapillaaride piirkonnas on mitmekesised ning neid kõiki koos on hakatud kutsuma mikrotsirkulatsiooniks. Just piisav mikrotsirkulatsioon on rakkude normaalse talitluse eeltingimus. Erinevad häired mikrotsirkulatsioonis põhjustavad rakkude ja kudede kahjustusi ning nendest tulenevaid haigusi.

Kapillaaridele järgnevad veenulid, mis edaspidi koonduvad järjest suuremateks veenideks ning suubuvad suures vereringes ülemise ja alumise õõnesveenina südame paremasse kotta. Veenides paikneb enamus suure vereringe verest ning rõhkude erinevus on veenide alguse ja lõpu vahel väike, mis võib mõnikord raskendada vere naasmist südamesse. Alakeha veenidest südame suunas voolamisel on püstiseismisel lisatakistuseks raskusjõud. Selle ületamiseks on inimese jalgade veenid varustatud klappidega, mis takistavad vere tagasivoolu perifeeriasse, st südamest kaugemale. Veenide seina nõrkuse korral võivad jalgadel moodustuda veenilaiendid, mis on väga tõsine meditsiiniline probleem.

Kogu vereringe regulatsiooni üldiseks eesmärgiks on varustada organismi kõiki piirkondi vajalikul määral verega, kuid puudub võimalus hoida kogu organismi üheaegselt maksimaalse funktsionaalse aktiivsuse seisundis. Eelkõige tuleb tagada n-ö elutähtsate organite stabiilne verevarustus, mistõttu ühtede piirkondade intensiivne verevarustus tagatakse enamasti teiste piirkondade arvel. Vereringe regulatsioonimehhanisme jaotatakse mitmel viisil: on olemas kohalikud ja üldised mehhanismid, humoraalsed ja närvimehhanismid, kiired ja aeglased mehhanismid. Põhiline osa neist on nii või teisiti seotud südame töö juhtimise ja veresoonte diameetri (eriti väiksema läbimõõduga arterite ja arterioolide) reguleerimisega. Väga tähtis vereringe talitlust koordineeriv piirkond asub ajutüves, mille kahjustumine häirib sügavalt vereringe normaalset tööd.

Vt ka elektrokardiograafia, südame isheemiatõbi, südamelihase infarkt, turse, veenikomud, vererõhk.

Vereringesüsteem. Südame ehitus.